Kuigi suhtlusmeedias on loomadeks kehastunud lastest ohtrasti videoid, teavad täiskasvanud – sh lastega tegelevad õpetajad ja psühholoogid – teemast üllatavalt vähe. Asjaga tegelevad noored aga ei näe selles midagi erilist ega pruugi sellest kodus rääkida.
Selgitab lasteabi teenuse juht Kai Hallik.
Furry`d on eri riikides levinud suhtlusmeedia mõjul juba mitu aastat. Kuigi nähtusel ei ole kindlat definitsiooni, kirjeldatakse liikumist kõige rohkem nii, et furry on keegi, kes valib oma „hingelooma“, kellele on omistatud inimeste iseloomujooni, millega suhestutakse kõige rohkem. Kõige sagedamini on nendeks kassid, hundid, rebased, koerad, aga ka draakonid ja muud müütilised või inimese enda poolt välja mõeldud olendid või hoopis tegelane multikast. Ka furry’d ise näevad asja erinevalt: enamikule on see lihtsalt hobi, rollimäng ja fantaasia. Mõni aga usub, et tal ongi looma hing, kes on inimkehasse lõksu sattunud.
Selle sotsiaalmeediast välja kasvanud eneseväljendusviisi kontekstis räägitakse veel quadrober’itest. Quadrober‘id on lapsed, kes liiguvad loomi jäljendades neljakäpukil, kasutades sageli maske ja sabasid. Furry’dest eristuvad nad peamiselt selle poolest, et nende fookus ei ole mitte niivõrd enese identifitseerimisel, vaid ülemaailmse liikumise osaks olemine, kuigi piirid nimetuste vahel on tihtipeale hägused. Samas kontekstis saab rääkida ka therian’idest – need on inimesed, kes identifitseerivadki end loomadena, kuigi see on enamasti rohkem täiskasvanute eneseväljendus või ka meelelahutus.
Igal juhul on furry’d kasvav subkultuur, mis võimaldab selle liikmetel end väljendada loomakostüümide kaudu, ning seetõttu on oluline, et lapsevanemad teemat uuriksid ja mõista üritaksid. Oluline on seda mitte segi ajada noorematele lastele omaste rollimängudega. Nooremas eas on tavapärane, et lapsed mängivad riietumismänge ja teesklevad, et nad on loomad, näiteks koerad, kassid, jänkud jne. Loomaks riietumine võimaldab lastel kasutada oma kujutlusvõimet ja tegeleda loomingulise mänguga, mis on väga oluline lapse arenguks ja seda ei tohiks väikelastele kuidagi keelata.
Furry’d on noored inimesed, kes kuuluvad furry‘de fänkonda (ingl furry fandom), mis hõlmab loomakarakteritega isikupära loomist, tuntud kui fursona‘d. Need persoonid võivad lisaks tuntud loomadele kujutada endast kasutaja loodud fiktiivseid loomi või mütoloogilisi olendeid, mis võivad kanda sellele olendile loodud iseloomulikke jooni alates riietumisest kuni iseloomuomadusteni. Iga fursona on ainulaadne ning peegeldab sageli kasutaja isiklikku stiili ja isiksuseomadusi. See mitmekesisus võimaldab liikmetel uurida ja väljendada oma isiksuse erinevaid aspekte.
Selle teemaga käivad kaasas ka müüdid ja väärarusaamad. Näiteks et furry‘d käituvad nagu loomad igapäevaelus või et see kogukond on seotud ebasobivate tegevustega. Enamik furry‘sid lükkab need müüdid ümber, rõhutades, et nende huvi keskendub loovusele ja sõprusele, mitte sobimatule käitumisele. Kuna selle kogukonna liikmed on oma olemuselt enamasti loomaarmastajad, tunnevad liikmed end kogukonnas turvaliselt. See tähendab, et laps ei pruugi end tunda turvaliselt teistes sotsiaalsetes süsteemides, kuhu ta on varem kuulunud. Kui laps või noor inimene näitab üles huvi ja/või otsustab saada furry’ks, võib selle taga olla kiusamine veebis ja/või väljaspool seda. Või tähelepanu ja hoole vajadus, mida ta ei pruugi väljaspool kogukonda piisavalt saada.
Millal peaks vanem muretsema?
Vanemad peaksid olema tähelepanelikud, kui nende lapse huvi furry‘de fänkonda kuulumise vastu muutub obsessiivseks või hakkab segama igapäevaelu ja kohustusi. Muret tekitav võib olla ka see, kui laps tõmbub sotsiaalsest elust tagasi või kasutab oma fursona’t reaalsusest põgenemise vahendina.
Vanemad saavad oma last toetada, uurides ja mõistes kogukonda ning lapse huvi selle vastu. Tähtis on avatud suhtlus, kus laps tunneb end turvaliselt oma huvide jagamisel. Vanemad peaksid olema toetavalt uudishimulikud, et mõista, mis hõlmab nii fänkonnas osalemist kui ka lapse vajadusi selle juures. Samuti peaksid vanemad olema teadlikud internetis varitsevatest ohtudest ja arutama lapsega, kas ja kuidas ta veebis kogukonna liikmetega suhtleb, et vältida võimalikku väärkohtlemist.
Toetav vanemlus hõlmab huvi ja murede arutamist, mitte hukkamõistu. Furry‘de fänkond pakub paljudele noortele olulist eneseväljendusviisi ja kuuluvustunnet. Arusaamise ja toetusega saavad vanemad aidata oma lapsel navigeerida selles kogukonnas turvaliselt, aidates kaasa nende positiivsele sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule. Seejuures ei tohiks vanemad kohelda last nagu lemmiklooma, näiteks viia neid jalutama rihma otsas, isegi kui laps seda oma fursona’na ette kujutab. Samuti on oluline mitte naeruvääristada ega karistada last nende huvide eest, kuna see võib põhjustada usalduse kaotust ja suurendada isolatsiooni tunnet.
