Meile, eriti nõukaaegsele põlvkonnale, on emapiimaga kaasa antud rida uskumisi, mis on nii kivisse raiutud, et meil on raske neid isegi kahtluse alla seada. Näiteks see, et abi palumine tähendab nõrkust või et (tugevad) mehed ei nuta. Põrgusse kõik!
Tegelikult on elu palju mitmekihilisem ja meie enda hingetervisele tuleb kasuks, kui aeg-ajalt võtame minutikese vabaks ja revideerime pisut oma hinge juurdunud uskumusi ning püüame neid vahelduseks sättida pisut positiivsemasse võtmesse.
Alljärgnevalt mõned näited uskumustest, millega oleme nii ära harjunud, et ei oska sageli neid teisest aspektist vaadeldagi.
Ma pean kõikidele meeldima
No ei pea. Ma ei pea kõikidele meeldima ja kõik ei pea mind armastama. Sulle ju endalegi ei meeldi kõik inimesed, keda sa tunned? Ega ju? Miks siis sina pead kõikidele meeldima? Piisab kui tead, et sinust hoolitakse ja sind armastatakse. Ja kui mõni põmmpea sind ei salligi – mis siis sellest? Tähtis on see, et sina ennast hindad. Kui meeldid iseendale, on kõik korras!
Elus ei tohi eksida
Vigade tegemine pole tegelikult suur patt, sest me kõik teeme vigu. Absoluutselt kõik. Isegi Jumal piiblis tegi vigu. Isegi Universumis on asju, mis võiksid olla paremini korraldatud.
Pole mingit põhjust langeda masendusse, kui märkad, et oled vea teinud. See on elu üks paratamatutest osadest nagu hommikupudru söömine või vetsus käimine.
Kui leppida sellega, et vigade tegemine on elamise üks osa, muutub elu märksa stressivaesemaks ja tegutsemisjulgemaks.
Kõik inimesed on põhiolemuselt head
No ei ole! Kuigi me sünnime siia maailma süütutena ja eelarvamustevabade põnnidena, on mõnda meist elu karmilt kohelnud või on ta lihtsalt niisama kasvanud parajaks riiukukeks, petiseks või ebameeldivaks väänikuks.
Las nad olla pealegi sellised. Inimesed, kes teevad asju, mis sulle ei meeldi, ei pruugi olla ilmtingimata halvad. Ja kui ongi, siis on see jälle Elu üks seadus.
Inimesed on väga erinevad ja nende seas on ka üdini halbu indiviide. Kui mõne sellise tuvastad, siis pea mõistlikku pikivahet.
Inimene peab kontrollima oma elu ja ümbritsevat
See ei ole lihtsalt võimalik. Isegi Buddha ei saanud kontrollida kõike ja kõiki. Või Dalai-laama. Isegi mitte Marilyn Kerro. Kõik nad panevad vahest puusse ja kaotavad olukorra üle kontrolli.
Ka sina ei ole superkangelane, et seda suudad (muide, ka superkangelased filmides panevad sageli pange).
Peamine on, et kuigi sulle võibolla ei meeldi mõni inimene ja sa ei suuda teda kontrollida, on oluline, et sa tuleksid temaga lihtsalt toime ja saaksid normaalselt läbi.
Mida rahulikumalt leppida sellega, et ei jumal ega sina ise ei saa kõike kontrollida, seda parem tunne on.
Suudan elukatsumustest üle olla
Kui midagi läheb pekki, siis tugev inimene ei lase end sellest heidutada ja läheb oma eluga edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Nii, eks? Vale!
Ka rikkad nutavad, nagu öeldakse. Kui midagi on elus läinud nii, nagu sa pole soovinud, on täiesti normaalne, et see kisub hetkeks motivatsiooni maha. Või teeb sind üdini kurvaks, kurjaks, pahuraks, võtab igasuguse tegutsemise tuju.
Jällegi, see on elamise üks möödapääsmatuid hetki, mis tuleb lihtsalt üle elada.
Mõnikord ongi sitt olla ja see on normaalne.
Ma suudan endaga toime tulla
Jah, oleme harjunud mõttega, et abi küsimine on nõrkuse tundemärk. Tegelikult on nii, et inimene on karjaloom ja mõnede probleemidega – meie kurjas ja kiires ühiskonnas – lihtsalt ei ole võimalik üksinda toime tulla.
Sa ei pea loomulikult olema teistest sõltuv ja elama õpitud abituse turvamullis, lastes kõik enese eest ära teha. See pole ka normaalne.
Üldjuhul sa ju suudad enese eest hoolitseda ja ennast puudutavad otsused ise ära teha, eksju? No vot. Ja kui vahest tulebki elus ette pusa, millest üksinda läbi ei näri, siis on igati loomulik kõrvalt abi küsida. Seda ei pea mingil juhul häbenema.
Mõnikord tulevad ette olukorrad, kus sa pead abi paluma.
Sõpru saab valida, peret mitte
Tegelikult on olemas alati valik, kas suhelda oma pere lähedastega või mitte. Mistahes psühholoog võib mulle toeks olla, kui kinnitan, et enamasti vennad-õed kasvavadki üles omavahel võisteldes. Ja mõnikord on su vanemad küll toetavad ja sõbralikud, ent nad ei oska seda välja näidata ja tunduvad seega tõrjuvad.
Tõsi, sa ei saa endale valida uut ema, aga alati on olemas võimalus, et isegi siis kui te lähedaselt ei suhtle, on ta sinu üks parimaid sõpru.
Kui võimalik, püüa teha nii, et perekond oleks üksiti ka sinu parimad sõbrad.
Õpetaja teab kõige paremini
Õpetaja võib teada paljusid asju sellest ainest või valdkonnast, mida ta õpetab. Jumal on aga teinud nii, et suur osa õpetajatest ei tea päriselust suurt midagi. Nad istuvad ainult oma elukutsega seotud mullis, aga muis asjades on nad suht võhikud. Seega tasub kuulata oma matemaatikaõpetajat ainult siis, kui ta räägib sulle siinustest ja miinustest, ülejäänud jutu osas, mida ta jahvatab, võid jääda elutervelt skeptiliseks.
Alati peab olema seisukoht
Üks asi, mida meie ühiskond meisse pidevalt sisse kodeerib, on tõdemus, et enesest lugupidaval kodanikul peab olema igas küsimuses oma seisukoht. Muidu me näime kuidagi totakad või nii. Tegelikult on lugu nii, et maailmas on niivõrd palju asju ja kohutav hunnik teemasid, millest meil pole – ja ei saagi olla – vähimatki aimu. Ja pole mõtet punnitada, olemaks igas küsimuses arvamusliider. On igati ok, kui võtad sõna teemadel, mis sind ennast köidavad või millest sa midagi jagad. Ülejäänud kama jäägu teistele võllidele arutlemiseks.
Ja mõnikord on päris tore rääkimise asemel harjutada hoopis kuulamist.
Kõike ei saa teada ja kõikides jutupunktides sõna võtta ehk rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Mõne inimestega ei saagi mõistlikku juttu ajada
Inimesed on väga erinevad. Olukorrad on erinevad. Taustad on erinevad. On inimesi, kes on endale ümber ehitanud torkiva kaitsemulli, kuna nad kas ei taha suhelda või pelgavad midagi valesti öelda (loe eespool olevat kama).
Mõnikord on asi lihtsalt selles, et nii-öelda vastikul inimesel on põrgulik hambavalu ja ta mõtleb ainult sellest, kuidas arstile pääseda ja sestap pillub sinu vastu sapiseid kommentaare. Mõni inimene tundub kõrk ja ülbe, aga ta lihtsalt ei oska suhelda (kuigi tegelikult ta tahaks väga rääkida sinu uuest kassipojast, kelle sa enese hoole alla võtsid). Ükski inimene ei taha päris oma sügavas südame sopis olla liigselt keeruline või raskesti ligipääsetav.
Üldjuhul saab iga inimesega mõistlikku juttu ajada, vahel lausa lähedale pääseda.
Hea töö räägib enda eest
Mõnikord küll, aga ei maksa arvata, et su ülemus alati kõike märkab või sõbrale tehtud heategu talle teatavaks saab. Ja kui nii juhtub, oled õnnetu, et sind ei märgatud, et sinu tublit tööd ei tunnustatud. Metsa see vaga tagasihoidlikkus! Kui oled millegi toredaga hakkama saanud, löö igal juhul trummi ja teavitada Universumit oma vägitembust!
Kaasaegses maailmas on meie ümber nii palju müra, et meie tegevused – olgu kui ägedad tahes – jäävad sageli (teenimatult) tähelepanuta.
Kui oled millegi toredaga hakkama saanud – anna sellest märku!
Tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks
Igivana käibetõde, aga natuke tuleks ka siin võtta asja kaine mõistusega. Kas jääd igavesti korjama naabri koera poolt sinu hoovi maha poetatud junni ära korjama, lootes, et ükskord su naaber mõistab ja lõpetab oma koera kakatamise võõral territooriumil? Vaevalt ta teeb seda, enne kui sina oled probleemile tähelepanu pööranud. Või vajadusel isegi häält tõstnud. See on ilus mõte, aga meie röövkapitalistlikus ühiskonnas paraku sageli tööta.
Võta asja kaine mõistusega ja tee head, aga ära lase endale pähe istuda.
allikas: saladused.ee
