Vihma pehmed tilgad puudutavad õrnalt minu kumeralt kaardus silmalaugusid. See tunne pole ei külm ega soe, vaid lihtsalt meeldivalt meeldejääv. Pisarad, kergelt soolase maiguga, libisevad mu huultele, niisutades neid. Keel liugleb õrnalt üle huulte, samal ajal kui vihm muutub aina tugevamaks.
Klaveripala “Una mattina” saadab neid sügavaid hingetõmbeid, kui õhk väljub rohkem kui sisse hingatakse. Tahaksin nii palju anda, kuid saada nii vähe. Südames on raske kivi, mis mind alla tõmbab ja ümbritsev õhk muutub üha raskemaks, mu lihased ei jaksa enam.
Tuul puhub suunast, kus aimub kerge valguse helk. See on kaugel asuv armastus, mis pigistab valusalt mu südant. Naeratus ja magusad õnnepisarad on peidus sügaval minu sees, kuid sisemuses pulbitseb vastupanu ja soov süüdata lõke, mis valgustaks maailma ja leiaks peidetud südamesoojuse.
Ma tahan haarata su käest, hüpata kõrgele pilvedesse, olla alasti ja tantsida pehmetel pilvedel, suudelda sind, juuksed tuules hõljuvad, ja sukelduda armastuse hullusesse. Meid ei saa lahutada meie tihedast sidemest – kõik on puhas, soe, õdus ja kerge.
Lennates kõrgemale, täieliku õnnejoovastuse poole, üksteist unustamatult nautides, kaotame taju sellest, mis on allpool. Lendan, mõeldes omaette, lihtsalt lendan ja lendan …
