Tavaoludes kujuneb alampalga määr tööandjate ja töötajate huve esindavate ametiühingute läbirääkimiste tulemusena. Praegu ei ole tavaolukord, sest hinnatõusus seisavad meie inimesed silmitsi reaalse toimetulekukriisiga, kirjutab Lauri Läänemets.
Maksudebatt ei saa olla eesmärk iseenesest, küsimus on ikkagi selles, mida ja milleks me maksustame? Toimetulekukriisis peaks maksupoliitika tagama eeskätt keskmise ja sellest madalama sissetulekuga inimeste majandusliku kindlustunde.
Hinnatõus on tuhandeid Eesti peresid surumas toimetulekuraskustesse. Üldine tulumaksu langetamine soosiks rikkamaid inimesi samas kui praegu rulluvas toimetulekukriisis on kõige haavatavamad just alampalga saajad. Seevastu alampalga tõstmine 1200 euroni tõstaks kolme aastaga ligi 100 000 tööinimese palka kuni 475 eurot kuus. See on reaalne mõju ja abi inimestele, mitte maksukosmeetika.
Riigi toetused peavad muidugi olema, kuid need ei saa olla inimeste ja perede toimetuleku alus. Kõige parem toetus on kindel töökoht ja väärikas palk, mis tagab inimeste heaolu ja toimetuleku. Samal ajal on Eesti oma hinnatasemelt juba Euroopa keskmike seas, Soomega võrdne, kuid mis keskmisest kaugele maha jääb, on meie inimeste palgatase.
Euroopa keskmiste hindadega riigis peaks olema Euroopa tasemel kokku lepitud alampalk, milleks on vähemalt 50 protsenti keskmisest palgast. See tähendab, et näiteks 2024. aastal peaks praeguse 725 euro asemel miinimumpalk küündima juba 900 euroni.
Parima efekti saavutamiseks ja inimeste aitamiseks nii, et see toetaks ka ettevõtlussektori arengut, tuleks alampalka tõsta järk-järgult: 2024. aastal 1000 eurole, 2025. aastal 1100 euroni ning 2026. aastal saavutaksime 1200 eurose alampalga.
Tulumaksu langetamine soosiks jõukamaid
Tavaoludes kujuneb alampalga määr hea tavana tööandjate ja töötajate huve esindavate ametiühingute läbirääkimiste tulemusena. Praegu ei ole tavaolukord, sest hinnatõusus seisavad meie inimesed silmitsi reaalse toimetulekukriisiga. Seega on igati põhjendatud, et lähiaastatel võtaks riik erakorralise otsusega initsiatiivi, et kaitsta inimeste toimetulekut ja majanduslikku kindlustunnet hüppelises hinnatõusus ning kõige olulisem on toetada just neid, kes on kõige haavatavamad.
Alampalga kiirem tõus ei tohi aga tulla ettevõtete konkurentsivõime või koondamise hinnaga, sest mis kasu on kõrgemast alampalgast, kui inimene kaotab seetõttu töökoha. Sellepärast peaks riik üleminekuaastatel tööandjaid vajadusel toetama ning pakkuma esimesel aastal 50 ja teisel aastal 25 protsendi ulatuses palgatoetust. Rahandusministeeriumi arvutuste järgi on ülemineku toetuse mõju riigieelarvele vastavalt 57 miljonit ja aasta hiljem 39 miljonit eurot. Nüüd tekib kindlasti küsimus, kust tuleb raha?
Alampalgaga kasvaks ka maksutulu läbi sotsiaalmaksu, tulumaksu ja käibemaksu laekumiste ligikaudu 96 miljonit eurot. Ülejäänud kulu kataksime tõstes 3000 eurost kõrgemale palgale tulumaksu viie protsendi võrra, mis tooks riigile aastas 50 miljonit eurot lisatulu.
Kõrgemapalgaline inimene erinevust nõnda palju ei tunneta, pealegi näitab muu maailma praktika, et alampalga tõstmine lükkab üles ka keskmist ja sellest kõrgemat palgataset. Märkimisväärselt paraneks just madalapalgaliste inimeste elujärg ja toimetulek, kes on praegusel majanduslikult ebakindlal ajal kõige haavatavamad.
Reformierakonna plaan teha tulumaks taas ühetaoliseks ning kaotada sellega maksuastmed ja tekkinud maksuküür soosiks eeskätt just kõrgepalgalisi, keskmise ja väiksema palgaga inimestel poleks sellest mingit abi.
Ühetaolise tulumaksu hind riigieelarvele oleks kuni 340 miljonit eurot aastas, kuid see ainult süvendaks juba niigi tekkivat ebavõrdsust olukorras, kus pea iga viies eestlane elab suhtelises vaesuses ning samas majandusarengule see mingit uut hoogu ei annaks. Nagu mainitud, siis iga kuues töötaja saab miinimumpalka ning iga viies elab suhtelises vaesuses. Nende numbrite vahel seose tõmbamine pole küllap üleliia meelevaldne.
Sotsiaaltoetuste asemel kindel töö ja mõistlik palk
Kuid naaseme nüüd Exceli tabelitest reaalsesse ellu ja vaatame suuremas pildis, mida tähendaks alampalga ambitsioonikam tõstmine Eesti inimestele.
Praegu ohustab meie inimeste elujärge inflatsioon, mille takistamiseks on riigi võimalused piiratud. Küll saame aga luua eeldused selleks, et tõugata palgakasvu, taastada inimeste majanduslik kindlustunne ning aidata neid, kes seda kõige rohkem vajavad läbi nende palga, mitte eri sotsiaaltoetuste.
Alampalga tõstmine puudutaks otseselt iga neljandat inimest, kes töötab kaubanduses, toitlustuses, transpordis, ehitusvaldkonnas, põllumajandus- või majutussektoris, aga ka ligikaudu 5000 haridustöötajat.
Sealjuures on kurb tõsiasi, et suurem osa alampalga saajaid Eestis on naised, kes toimetavad näiteks tervishoiu- ja teenindussektoris või mittetulundusühingutega, mistõttu alampalga tõstmise kaudu võitleks me ka naiste suhtelise vaesuse vastu ning toetaksime nende finantsilist iseseisvust ja sõltumatust. Koos palkadega kasvaks ka pensionid.
Majandust soosib just tugevam, mitte õhuke riik
Küllap võib mõte 1200-eurose alampalga maksmisest teha rahutuks nii mõnegi tööandja, sest tõesti töötab iga kuues inimene ju alampalga eest ning hüppeline alampalga määra tõstmine tähendaks oluliselt suuremaid tööjõukulusid. Kuid rõhutan, et riik tuleks ettevõtjatele läbi palgatoetuse appi ning aitaks üleminekuperioodil koormust ettevõtjatele leevendada.
Riiklike palgatoetuste mõte ajab muidugi parempoolsetel majandusmõtlejatel karva turri, kuid reaalsus on see, et näiteks Prantsusmaa rakendas palgatoetusi koroonapandeemias laialdaselt. Riik väljus pandeemiast tugevana ning seda tunnustasid isegi USA parempoolsed majandusmõtlejad eesotsas Paul Krugmaniga. Peamegi riigi ja ühiskonnana mõistma, et meie toimetulekukriis on reaalne ning selle leevendamine ja riigi majanduse tugevam väljumine kriisist sõltub sellest, kas ja milliseid otsuseid meie riik julgeb teha.
Palgatoetus oleks siiski ainult üleminekuperioodiks ning eeldusel, et ettevõtted, kellele 1200-eurose miinimumpalga maksmine üle jõu käib, investeerivad innovatsiooni ja ärimudelisse ning võtavad suuna suurema lisandväärtusega äritegevusele, mis võimaldaks töötajatele ka mõistlikku palka maksta.
Vaadates meie elatus- ja hinnataset, siis just odavtööjõult suurema lisandväärtusega tööle ülemineku kiirendamine on see, millest võidab kogu ühiskond. Et ettevõtteid reaalselt üleminekus aidata toetab riik ettevõtteid kolme aasta jooksul 200 miljoni euroga eesmärgiga luua innovatsiooni ja toota kõrgemat lisandväärtust. Eriti oluline oleks selline tugi just maapiirkondade ja väikeettevõtete jaoks.
Viimase aasta jooksul oleme rääkinud palju julgeolekust, kuid pidagem meeles, et julgeoleku eeldus on rahulolevad elanikud, kes usaldavad oma riiki. Seetõttu ei tohi me ignoreerida kümnete tuhandete inimeste muresid, kes seisavad silmitsi reaalsete toimetulekuraskustega.
Samal ajal ei oleks ka mõistlik tõmmata inimesi sotsiaaltoetuste lõksu, vaid tagada, et inimestel oleks kindlad töökohad ning mõistlik ja äraelamist võimaldav palk. Alampalga erakorralise tõstmisega aitaksime kõige haavatavamaid ühiskonna liikmeid ja kaudselt võidaksid palgatõusust ka kõrgema palgaga inimesed, pensionärid ning läbi maksulaekumise saaks riik ja omavalitsused pakkuda paremaid teenuseid alustades haridusest lõpetades tervishoiuteenustega.
Allikas: https://www.sotsid.ee/
