Laupäeval suri 101. eluaastal Eesti Teaduste Akadeemia vanim liige, mehaanikateadlane Ülo Lepik.

Ülo Lepik sündis 11. juulil 1921. aastal Tartus. 1940. aastal lõpetas ta Hugo Treffneri gümnaasiumi ja asus õppima Tartu Ülikoolis matemaatikat. Sõjaolukorras katkesid tema õpingud ülikoolis kahel korral. Lõpudiplomi füüsika erialal sai ta alles 1948. aastal.

1947. aastal asus Ülo Lepik tööle Tartu Ülikooli, kus ta töötas kogu elu, alustades teoreetilise mehaanika kateedri laborandina ning jätkates õpetaja, vanemõpetaja, kateedrijuhataja ja professori ametikohtadel.

1952. aastal kaitses ta ülikooli juures kandidaaditöö (mida praegu loetakse PhD kraadi vääriliseks) materjali kokkusurutavuse mõjust elastsete plastsete plaatide stabiilsusele. Neli aastat hiljem omistati talle dotsendi kutse. Pärast enesetäiendamist Moskva Ülikooli juures väitles ta end 1958. aastal teaduste doktoriks, mis oli NSV Liidu teadussüsteemi kõrgeim aste ja tähendas uue teadusvaldkonna avamist. Sellele järgnes professori kutse omistamine 1960. aastal.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Ülo Lepik 1993. aastal mehaanika alal. Aastast 1996 oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Allikas. Err.ee