Juhul kui Venemaa peaks sõjas Ukraina vastu kasutama tuumarelva, siis on lääneriikidel mitu sõjalist ja mittesõjalist viisi, kuidas sellele reageerida.
Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan hoiatas Venemaad tuumarelva kasutamise korral katastroofiliste tagajärgedega.
The Telegraphi ajakirjaniku ja erusõjaväelase Dominic Nichollsi sõnul on lääneriikidel Vene tuumarelva kasutamisele mitu võimalikku vastust, alates tuumalöögist kuni Vene majanduse isoleerimiseni.
Ühendkuningriigi parlamendiliikme ja Vene tuumastrateegia eksperdi Bob Seely sõnul peab lääneriikide reaktsioon olema peenhäälestatud, kuna eri sammusid tajutakse Venemaal erinevalt.
Seely sõnul peab arvestama asjaoluga, et Vene tuumarelva kasutamise doktriinis ei ole tuumarelva kasutamine nõnda tabu nagu lääneriikides.
Teiseks peaks uusima Vene doktriini kohaselt tuumarelv heidutama ka kõrgtehnoloogilise relvastusega lääneriike, kel on Venemaa ees eelis konventsionaalsete täppisrelvade valdkonnas.
Kolmandaks peaksid tuumarelvad Vene arusaama kohaselt mõjuma kriisile rahustavalt, mida nimetatakse “eskaleerimiseks, et de-eskaleerida”. Sellisel juhul on tuumarelva kasutamine mõeldud hoiatusena.
Vene tuumarünnakule võib järgneda lääne rünnak tavarelvastusega
Rahvusvahelise strateegiauuringute instituudi (International Institute for Strategic Studies) analüütiku William Alberque sõnul võivad lääneriigid Vene tuumarünnaku kohal teha konventsionaalsete sõjaliste vahenditega vastulöögi Vene õhubaasi või luurerajatise vastu.
Samuti oleksid kohased rünnakud sihtmärkide pihta Venemaal ja Vene vägede kontrolli all olevate sihtmärkide pihta okupeeritud Ukraina territooriumil.
Ameerika Ühendriigid ründaksid sel juhul Vene sihtmärke koos Ühendkuningriigi ja Prantsusmaaga nagu rünnakutes Liibüa vastu 2011. aastal. Kõigil kolmel riigil on ka eraldiseisev tuumarelvade arsenal.
Lääneriikide rünnaku sihiks oleksid tõenäoliselt radarid ja luurerajatised, mida on Vene tuumarünnaku tegemiseks vaja. Samuti oleksid ohustatud Vene varajase hoiatuse süsteemid ning juhtimispunktid.
Need sihtmärgid asuksid Venemaa enda territooriumil, mitte Valgevenes või Vene vägede poolt okupeeritud Ukraina aladel.
Kosmoses asuvaid satelliite Alberque sõnul tõenäoliselt ei rünnata, kuna nende ründamist on arutanud omavahel ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed, kes sellised rünnakud välistasid.
Vertikaalne ja horisontaalne eskalatsioon
Erukindrali Rupert Jonesi sõnul võivad lääneriigid teha konventsionaalsete relvadega täppislöögi mõne Vene mereväe aluse vastu või rünnata täpselt sihituna Vene lennuväge.
Kindrali sõnul peab lääneriikide rünnak jätma ebamääraseks, kas sellele järgnevad järgmised rünnakud.
Kindrali hinnangul tuleb vahet teha vertikaalse ja horisontaalse eskalatsiooni vahel. Vertikaalse eskalatsiooni lähenemise kohaselt tuleks Vene rünnakule vastata samasuguste relvadega, nagu Venemaa ise kasutas.
See tähendaks, et Vene tuumarünnakule järgneks lääneriikide tuumarünnak.
Lääneriigid vertikaalset eskalatsiooni ei soovi ning tõenäoliselt ei kasuta lääneriigid Vene tuumarelva kasutamise puhul enda tuumarelvi. Vastasel juhul kaotaksid lääneriigid rahvusvahelise üldsuse toetuse.
Horisontaalse eskalatsiooni puhul tehakse Venemaale kahju teistel viisidel ja muudes kohtades. Näiteks võidakse rünnata Vene rajatisi Süürias, kuigi sel viisil sõja laiendamisel on kindrali sõnul omad riskid.
Tõenäoliselt võidakse rünnata Vene Föderatsiooni territooriumi või sellega seotud sihtmärke.
Näiteks on Vene laevastiku marsruudid haavatavad. Lääneriigid saavad sulgeda Gröönimaa, Islandi ja Ühendkuningriigi vahel paiknevad mereteed, mida Murmanskis asuvad Vene mereväe alused peavad läbima Põhja-Atlandile jõudmiseks.
Õige vastusammu valimine on keeruline
Erukindrali Rupert Jonesi sõnul peavad mitmed erinevad võimalikud vastusammud olema läbi mõeldud enne Vene tuumarünnakut.
Ühe meetmena oleks Hiina ja India survestamine, et nad lõpetaks Venemaaga majanduslikud suhted. See muudaks Putini režiimi võimul püsimise raskemaks ning oleks teatud määral suurem karistus kui sõjaline löök.
Kui kombineerida sõjaline löök aktiivse diplomaatiaga, siis muutuks Venemaa olukord järsult halvemaks ning seejärel on Venemaa otsustada, kas massiivselt eskaleerida või jõuda lääneriikidega kokkuleppele.
Tuumarelvadega riigid on ka varem sõdu kaotanud
Ameerika Ühendriigid pidid oma väed Vietnamist 1973. aastal välja tõmbama ning sama tegi Nõukogude Liit Afganistani puhul 1988. aastal. Mõlemal juhul jätsid USA ja Nõukogude Liit endast maha enda jaoks sõbraliku valitsuse, mis küll kaua võimul ei püsinud, meenutas Financial Times.
Vietnami kodusõja võitsid lõpuks kommunistid ning Afganistani vallutasid varem Nõukogude vägede vastu võidelnud mudžahiidid.
Venemaad paneb aga tõenäoliselt muretsema 1917. aasta pretsedent, kui sõjaline kaotus viis revolutsioonini, millele järgnes bolševike riigipööre, Vene kodusõda ja stalinistlik diktatuur.
Positiivsem paralleel on 1982. aasta Argentina, kus kaotus Falklandi sõjas Ühendkuningriigi vastu diskrediteeris võimul olnud sõjalise hunta, mis asendus peale seda demokraatliku riigikorraga.
Samas ei olnud Argentina huntal tuumarelvi ning neil oli nõrgem võimuhaare kui Putinil Venemaa üle.
Siiski loodavad paljud lääneriigid, et Venemaal tuleb peale sõja kaotust käiku Argentina stsenaarium ja võimule tuleb lääneriikide jaoks vastuvõetavam Vene valitsus. Sellegipoolest on võimalikud ka teised stsenaariumid.
Err.ee