Toidu hüppelise kallinemise muudab muidugi huvitavaks teatav vastuolu. Tootjate väitel on tõepoolest kasvanud nii energia, toorme, tööjõu kui ka mitmed muud kulud. Ja siin pole midagi üllatuslikku. Kuid kulud tootmisele pole kasvanud kaugeltki mitte nii drastilisel määral, kui võiks arvata poodidest meile viimasel ajal vastu vaatavate hindade põhjal. Kaupluse normaalne juurdehindlus oleks ehk 25%. Samas väidavad asjatundjad, et tootjalt küsitakse müügi eest endale vahelt kordades rohkem.
Lisaks pole Eesti toidutootjad valdavas osas üldse jõudnudki hakata poekettidelt kõrgemat tasu küsima. Tegutsetakse veel ka vanade varude või lepingutega. Ometi on hinnad juba hüppeliselt tõusnud, olles sarnasel tasemel Euroopa metropolidega, kus aga inimestel on keskmiselt kordades kõrgem sissetulek. Kasvõi Saksmaal on seejuures supermarketites hinnad paljudel kaupadel odavamad kui Eestis. Hiljuti avaldas aga Helsingin Sanomat ülevaate, mille järgi on põhjanaabrite pealinnas toit kohati Eestist soodsam.
Kui jahutoodete hinnatõusu põhjustavad vilja kasvanud börsihinnad, siis kala puhul jääb ligi 60% hüpe pisut mõistatuslikuks. “Kalapüük käib kütusega,” põhjendas Eesti Kalaliidu tegevjuht Valdur Noormägi. Peale selle läheb palju maksma külmladude elekter.
Näiteks Norra kalakasvatuste punast kala müüakse seal samuti börsihindadega. See jõudis märtsis tasemeni 14-15 eurot kilo. Kui lisada veo-, töötlus- ja müügikulu, siis poleks tarbija taolist kõrget taset kuigivõrd talunud. Vahepeal kauplemine börsil üldse peatati. Röögatu hinna põhjustas asjaolu, et seoses koroonakriisiga, kui ettevõtete töö aeglustus, ei lastud kasvandustes nii palju lõhemaime vette kui tavaliselt. Nüüd, kriisi möödudes ületas nõudmine järsult pakkumise. Ent sama järsult on tõusnud kasvõi tursa hind – kui varem maksis see 16, siis nüüd 29 eurot kilo.
Kuid hinna kasvus mängib tugevat rolli ka meie enda, kodumaine faktor.
“Igal kaupluseketil käib ma enda kulude ehk poe juurde hindluse määramine erinevalt, aga normaalne oleks, kui juurde lisataks ehk 25%,” selgitas Noormägi. Kui palju siis tootja või maaletooja hinnale juurde pannakse – kas vähemalt kümneid protsente rohkem kui 25?
“Need müügihinnad on tootja hinnast ikka tunduvalt kõrgemad,” toonitas Noormägi, soovimata täpsustada.
Omaette teema, et kui näiteks tootja on sõlminud mõne poeketiga kala pidevaks tarnimiseks lepingu, tuleb tal hinna tõstmisest poele 60-90 päeva varem teada anda. Selleks ajaks võivad aga majandusolud olla juba nii palju muutunud, et pärast hinna tõstmist jõuab tootja või tarnija omadega vaevalt nulli. Kui sedagi.
