“Meil on olnud juhus, kus 9-aastase tüdruku ülesanne oli igal hommikul üles ajada oma narkomaanist ema. Too oli lapsele öelnud, et kui sina mind ei ärata, siis ma kaotan töökoha. Missugune ülesanne sel väiksel tüdrukul oli!” rääkis Lilleküla turvakodu juht ja psühholoog Tiina Simson. Sellist elu elav laps saadetakse turvakodusse, kus ta saab korralikult kasvada ja areneda.
Egert, kes nüüd on juba täiskasvanu, sattus Lilleküla turvakodusse siis, kui ta peres oli alkoholism ja koduvägivald igapäevane asi olnud seitse aastat. “Iga päev käis politsei, minu ema peksti ja ma elustasin teda mitu korda,” meenutas Egert. “Ma ei tahtnud kodus olla. Olin 9-aastane, kui sattusin Koplis tänavale, magasin vihmas ja lumes. 13-aastaselt oleksin peaaegu vangi sattunud – kõik teised läksid, mind ei pandud.”
Egerti sõnul nuttis ta turvakodusse sattudes esimesel õhtul voodis, saades aru, mida teinud on. “Psühholoog tegi mulle testid ja selgus, et mul oli tugev depressioon, mis arenes sügavaks,” rääkis Egert. “Õnneks sain õiged ravimid peale. Kui ma ei oleks turvakodusse läinud, siis ei tea, kas asi oleks minuga korda saanud. Õpetajad ütlesid, et minus on potentsiaali, aga motivatsiooni ja tahtejõudu ei olnud. Alles turvakodus hakkas mul hästi minema. Sain seal juurde oskuse öelda “ei” – ma ei lähe enam igale poole kaasa, vaid tean, mis võib juhtuda. Nüüd analüüsin kõik läbi. Olin seal kolm kuud ja unustasin teise elu ära. Harjusin uue eluga, ja jäingi selle juurde.”
Praegu õpib Egert kutsekoolis kokaks. “Mul läheb väga hästi, olen vaimselt ja füüsiliselt okei,” mainis ta. “Motivatsiooni jagub kõigeks. Läksin kokaks õppima, saan abikokaks ja tahan edasi õppida.”
Laps kasvatab vanemaid
Turvakodu abi läheb vaja, kui lastekaitsjad koos muu tugivõrgustikuga ei suuda kodus elava lapse turvalisuse eest enam hoolitseda. Paljudel ongi narko- või alkosõltlastest vanemad.
“Meil on olnud juhus, kus 9-aastase tüdruku ülesanne oli igal hommikul üles ajada oma narkomaanist ema, kes oli lapsele öelnud, et kui sina mind ei ärata, siis ma kaotan töökoha. Ühel hommikul ema enam ei ärganud, sest tal oli üledoos. Heakene küll, naabrid tulid appi ja ema päästeti. Aga missugune ülesanne sel väiksel tüdrukul oli!” lausus Lilleküla turvakodu juht ja psühholoog Tiina Simson.
“Meile öeldakse meditsiiniasutuses teinekord, et vanem on nn korralik narkomaan, kes püsib pidevas vaateväljas ja saab asendusravi. Lapse kasvatamiseks, arendamiseks ja turvalisuse loomiseks on “korraliku narkomaani” tiitlist ju vähe, rohkem on vaja pingutada! Teinekord läheb laps koju vanematele toeks, aga tegelikult peaks olema vastupidi!”
Sel puhul tuleb laps perest eraldada, et teda kaitsta. “Mäletan juhtumit, kus peres oli väike laps, kellest vanem tegelikult hoolis ja nende omavaheline emotsionaalne side oli hea, aga vanemal oli niivõrd raske fentanüülisõltuvus, et ta ei suutnud sellest jagu saada,” rääkis Tallinna laste turvakeskuse juhataja Priit Siig.
“Ta proovis välja rabeleda ja töökohta leida, aga siis läks taas joobnuna tööle ja kaotas töö. Kui laps on vanema või pere juurest eraldatud, sattunud korduvalt turvakodusse, vanem küll üritab sõltuvushaigusest välja rabeleda, aga ei tule sellega toime, saab lapse areng sellises keskkonnas kahjustada. Sõltuvushäiretega vanemale on laps võib-olla viimne õlekõrs, kes suudaks ta ära päästa, aga see ei tohiks olla lapse roll!”
Turvakeskus pakub oma Nõmme tee majas turvakodu ka joobes lastele, keda politsei sinna toob. “Seda siis, kui ei saada perega kontakti või ütleb vanem ise lapse kohta, et viige ta kuhugi välja magama, ma ei taha teda näha,” lausus Siig. “Üle poolte ööbima tulijatest on pärit kaugemalt, kuhu öisel ajal enam transporti ei liigu – kuskil peab laps end ju välja puhkama.”
Simson meenutas juhtumit, kus üks noormees lähivallast tuli Tallinna oma peatset täiskasvanuks saamist tähistama “Kusjuures isa oli veel sõnad peale lugenud: vaata, poiss, et sa kaklema ei lähe!” rääkis Simson. “Poiss aga jäi hoopis alkotarbimisega vahele ja politsei tõi ta ööseks turvakodusse. Magas meil siis ennast kaineks ja kui üles ärkas, avastas, et meil ei olegi iPhone’i laadijat. Seepeale hakkas see suur ja tugev noormees märatsema!”
Tüdruk räägib nukkudele, et ema jälle ei tule
Siig nentis, et turvakodusse sattunud laste taust on siiski väga erinev: “On juhtumeid, kus laps jääb vaid üheks ööks ja enamasti on tegu mingi arusaamatusega – näiteks unustas dementne vanaisa lapsele lasteaeda järele minna ja vanemaid ei saadud kätte. Arvestatav hulk aasta jooksul tulijatest on hulkurlusprobleemiga lapsed. Leidub vanemaid, kellele tuleb tohutu šokina, kui naabrid kutsuvad neile peretüli või pidutsemise tõttu politsei või lastekaitse ja laps viiakse ära. Järgmisel päeval, kui vanemad on end välja puhanud, tekivad häbi ja ehmatus, et laps on turvakodusse pandud, siis võtavad vanemad end kiiresti kokku ja üritavad kodused probleemid lahendada.”
Viimase aja trend on, et pere maha jätnud vanemad enam oma lastest ei huvitu. “Loomulikult on üksikvanematel raske, eriti kui ekskaasa on ära läinud ja mõtleb, et nüüd on ta vaba mees või vaba naine vabal maal,” lausus Simson.
“Enam ei huvita eksabikaasa, ja ka lapsed muutuvad nö endisteks. Ei saada aru, et isegi kui sa abikaasa rolli enam ei täida, tuleb vanemana panustada. Olgugi et lapsed ootavad, ei vastata isegi telefonikõnedele, kuigi sai lubatud. Nukker on jälgida, kui kolmeaastane tüdruk mängib nukuga ja räägib “Emme ei tule”… ning järgmisel päeval uuesti: “Ema täna jälle ei tule…”.”
Turvakodusse ei satu ainult vaestest peredest lapsed, vaid ka materiaalselt väga hästi toime tulevatest. “Paraku kerkib viimaste puhul päevakorda teema, et vanematel ei ole alati laste jaoks aega, lapsed jäävad üksindusse ja siis tuleb tegeleda juba vaimsete muredega,” selgitas Simson.
Ta meenutas aega, mil turvakodusse sattusid nn eurolapsed, kelle ema oli näiteks arst Soomes ja isa ärimees Ameerikas. “Iseenesest olid need tublid inimesed, kes tahtsid oma karjääri teha, arvates, et laps on juba piisavalt suur – üheksas klass – ja tuleb toime, kui vanemaid ei ole,” rääkis Simson. “Lapsele jäeti krediitkaardid ja korteri võtmed, aga vaba pind meelitas ka teisi noori ja levis info, et seal korteris toimuvad peod. Nii sattus laps turvakodu vaatevälja. Kui emale Soome helistasin, ütles ta: no kas te ei saa siis aru, et ma olen Soomes arst, ma ei saa oma lapsele järele tulla! Kui see eliitkooli noormees meilt ära läks, tunnistas ta, et tema väärtushinnangud on muutunud. Poiss nägi, et siin ei ole esimene või teine Eesti, vaid läbilõige kogu ühiskonnast.
Ähvardused ja nuhkimine turvakodus
Siig rõhutas, et loomulikult ei tehta kohe nii tõsiseid otsuseid, et laps eraldatakse alaliselt turvakodusse, asenduskodusse või hooldusperre. Enamasti hakatakse perega tööle, üritatakse vanemat motiveerida, leida abi saamise võimalusi, alustada vajadusel sõltuvusravi jne.
Paraku ei tundu turvakodude töö kõikidele tänuväärse tegevusena. “Meile on tuldud ka advokaadiga,” meenutas Simson. “Kevadel näiteks kaebas üks teismeline oma vanema peale, et too tarbib alkoholi ja esineb ka perevägivalda. Vanem aga seda ei tunnistanud, vaid tuli turvakodusse advokaadiga ja soovis teada kõiki paragrahve, mille alusel laps on perest eraldatud.”
Ka on meedia esindajad käinud turvakodus küsimas, mis toimub ja miks lapsed on ära võetud.
Siig lisas, et enda õiguste kaitseks ei pöördu vanemad vahel pelgalt advokaadi, vaid ka meedia poole – tänapäeval võib ju igaüks Youtube’is oma kanalit või blogi pidada ja seal ükskõik mida kirjutada.
“Paari juhtumi puhul oleme koguni veebikonstaablile pöördumise teinud – kui inimene käis kaameraga turvakodu ukse taga ning filmis töötajaid ja lapsi. Oli näiteks üks vanaema, kes kaebas ja leidis inimese, kes hakkas siin ukse taga käima ja sisuliselt ahistama, kirjutades oma blogisse ja pannes oma Youtube’i kanalile üles absoluutselt absurdset juttu, mida turvakodus lastega tehakse. Kõik oli räige vale ja mustamine! Turvakodus viibimine ja nende laste lood on konfidentsiaalsed ja me peame laste huve ja privaatsust seadusega kaitsma, kuigi teame ju, miks nad on turvakodusse sattunud.”
Kui turvakodu algusaastatel paistis rohkem välja tänulikkust, võib nüüd kohata pigem nõudlikkust. “Nõudlikud ja oma õigustest teadlikud on ka lapsed ise. Turvakodu töötajatelt on koguni nõutud töölepingu ettenäitamist ning nähvatud: sina saad ju miinimumpalka,” kirjeldas Simson. “Samas on esinenud juhuseid, kus vanem ise toob oma lapse ja ütleb: ma olen praegu nii väsinud ja vajan abi. Me saame temast aru, aga kohe, kui inimene koju jõuab, asub ta meile helistama ja dikteerima: nüüd tehke seda ja minge sinna, ja üldse: miks laps linna peal kõndis? Turvakodu ei ole vangla – kõikidel lastel on õigus käia linnas ja olla sõpradega koos.”
Mõnele mugav koht, kuhu laps saata
Kuigi turvakodu tundub kohati nagu mugavusteenus – kõht söödetakse täis ja hotelliarvet maksma ei pea –, märkis Priit Siig, et noored seda siiski ära ei kasuta, küll aga on märgata vanemate mugavustsooni laskumist. “Kui laps satub turvakodusse, tabab osasid vanemad esmalt meeleheide ja kriis, aga siis nad vaatavad: oi, kui tore: laps saab söödetud, temaga õpitakse, hinded lähevad paremaks, kodus käib ainult nädalavahetusel – mida veel tahta? Kui siis vanematele seatakse kindlad külastusajad, et kontakt lapsega ei katkeks, hakatakse leidma põhjendusi, miks mitte tulla – väga kergelt antakse oma vanemlikud funktsioonid üle.”
Elu turvakodus kulgeb nagu tavakoduski. “Hommikul viiakse väiksemad lapsed autoga kaugemate piirkondade lasteaeda ja kooli, pärast käivad kasvatajad neil järel ning õpivad lastega koos,” selgitas Simson. “Õhtuti kogunevad lapsed kasvatajate juurde, neile meeldib eri teemadel arutada või lauamänge mängida. Enamik lapsi ei soovi omaette toas istuda – võib-olla on nad eelnevalt pidanud nii palju üksi olema, et eelistavad teiste lastega koos olemist. On nii eesti- kui ka venekeelseid lapsi, viimasel ajal ka ingliskeelseid, kuid nad tulevad omavahel suhtlemisega väga hästi toime. Rahvuste pinnal probleeme ei ole – turvakodu on tõeliselt hea integreerumise koht.”
Lilleküla ja Männi turvakodust käib aastas läbi umbes 200 last. Kui omal ajal oli see arv 160 last aastas ühe turvakodu kohta, siis nüüd saja ringis ehk poole vähem. “Üks põhjus on see, et probleemid on muutunud raskemaks, neid ei saagi lühikese ajaga lahendada, seeõttu viibivad lapsed turvakodus pikemalt, eriti kui käsil on kohtujuhtumid,” lausus Simson. Ajaliselt võivad lapsed turvakodus viibida kuni aasta, kuigi statistika järgi elatakse valdavalt kolm kuud – selle ajaga olukord peres mingil moel laheneb ja on märgata positiivseid edasiminekuid.
Enamik perre tagasi
Keerukatest peresuhetest olenemata on turvakeskus veendumusel, et lapsel on oma kodus kõige parem, seetõttu üritatakse esmalt leida võimalusi, et laps saaks perre tagasi pöörduda. 80% turvakodusse sattunud lastest lähebki koju tagasi. 20% liigub edasi kas asenduskoduteenusele (lastekodusse), hooldusperre või eeskostele lähisugulaste juurde.
Mis nakkustesse puutub, siis ei ole koroonaviirus kaugeltki ainus, millega turvakodud peavad rinda pistma.
“Osas peredes puhtust ei peeta, kord näiteks tõmmati lapse koolikott lahti ja sealt pudenes välja prussakaid,” jätkas Siig. “Võrreldes 2000ndate esimese poolega on siiski vähenenud HIV-positiivsete ja C-hepatiidi diagnoosiga laste osakaal. Teisest küljest on andmekaitse oluliselt tugevamaks muutunud, nii et kui lapsevanem infot ei anna, ei pruugi me teadagi.”
Nagu nö tavalaste seas, kohtab ka turvakodu kasvandike puhul depressiooni, ärevushäireid ja hüperaktiivsust. Lisaks sellele, et turvakodus töötab psühholoog, tehakse tihedat koostööd laste vaimse tervise keskuse ja PERH-i psühhiaatriakliiniku lasteosakonnaga. “Oleme saanud psühhiaatritelt ja eripedagoogidelt koolitusi, kuidas nende lastega niimoodi toimetada, et meie omakorda neid ei kahjustaks,” rõhutas Simson.
“Kui räägitakse, et meil töötavad suure südamega inimesed, olen ma pigem seda meelt, et teadmised kõigepealt, alles siis suur süda. Et traumeeritud lapsi võimalikult vähe kahjustada, on vaja teadmisi.”
Märkamine on kõigi ülesanne
Simson rõhutas, et personal mõtleb turvakodus eelkõige laste heaolule. “Oleme kolleegidega omavahel arutanud, et juhul kui sinu või minu laps peaks turvakodusse sattuma, kas ma oleksin rahul,” ütles ta.
“Kui me oma töös sellest lähtume, ei olegi ühtegi muud teooriat vaja. Kui laste käest küsitakse tagasisidet, mis turvakodus meeldis, nimetavad nad kõigepealt omavahelist rääkimist, õpiabi ja korralikku sööki. Samas ei meeldi see, et telefoni peab õhtul ära andma. Kuna kriisiajal olid telefonid lastel veel iseäranis palju käes, tegime koguni telefonivabasid päevi. Lisaks mainivad lapsed: te kogu aeg küsite, kuhu ma lähen ja mis kell ma tulen. Turvakodu kogemused on näidanud, et lastele meeldib, kui seda küsitakse – see näitab hoolimist.”
Õigupoolest mahub turvakodudesse väga väike osa abi vajavatest lastest – kahtlemata leidub arvukalt neidki peresid, kelleni lastekaitsetöötajate silmad ei ulatugi. Siig möönis, et lastekaitse ja turvakodude vaatevälja jõudnud juhtumid on vaid jäämäe veepealne osa. “Sageli eitavad ka lapsed, nagu oleks peres midagi valesti – nad ei kipu sellest rääkima õpetajale, lähedastele ega sugulastele, nii et paljud juhtumid jäävadki avastamata.”
Siinkohal panevad turvakodu töötajad südamele, et iga inimese kodanikukohus on abivajavat last märgata, mitte ignoreerida. “See ongi paljuräägitud varase märkamise ja sekkumise koht, sest laste traumasid ennetada on alati tõhusam ja lihtsam kui neid pärast ravida,” rõhutas Siig. “Turvakodude tunnuslause ongi: lapse mure ei oota, laps vajab abi kohe!”
Simson paneb omalt poolt südamele leida laste jaoks aega. “Räägi lastega, leia neis head ja kiida neid! Märka oma laste tegemisi, ja las sõbrad käivad külas – see on hea võimalus näha, kellega laps suhtleb.”
Siig lisas, et kuigi teismeeas algab normaalne vanematest lahku kasvamise periood ja sõprade tähtsus kasvab, tuleks vanemal teada, kus laps on ja millega tegeleb. “Leidub vanemaid, kes annavad lapsele tohutult vabadust, nii et laps on täielikult iseenda peremees, mis on teatud piirini väga tore,” lausus ta.
“Samas just Nõmme tee näitel on näha, milline šokk võib vanemat tabada, kui ta saab teada, et laps pole käinud kuu aega koolis või tal on väljakujunenud sõltuvushäire – suitsetab regulaarselt kanepit või tarvitab pidudel muid uimasteid ja alkoholi. Kui lapsel on välja kujunenud sõltuvushäire, ei suuda vanem ise enam probleemi lahendada.”
Kuidas saada abi, kui lapsel pole kodus turvaline?
• Turvakodu on ajutine kodu 3-17-aastastele lastele, kes kannatavad ränkade koduste tingimuste käes ning vajavad kohta, kus turvaliselt viibida. Abivajavast lapsest peaks teavitama linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajat või helistada lasteabi telefonil 116 111.
• Tallinna laste turvakeskuse alla kuulub kaks laste turvakodu, kus on kokku 28 kohta: Lilleküla turvakodus on kohti 12 ja Männi turvakodus 16. Teenusele suunab lastekaitsetöötaja või politsei või tuleb abivajav alaealine ise. Info www.lasteturva.ee; info@lasteturva.ee
• Käitumis-ja sõltuvushäiretega laste sotsiaalne rehabilitatsioon 48 lapsele vanuses 10-17 aastat (Nõmme tee 99). Teenusele suunab Tallinna linnaosa lastekaitsetöötaja. Laps viibib teenusel ühe õppeaasta pikkuse perioodi. Kokku on 24 kohta tüdrukutele ja 24 poistele. Tegeletakse lapse sõltuvuskäitumise ja käitumisprobleemidega, osutatakse psühholoogilist ja sotsiaalset nõustamist. Last toetatakse koolikohustuse täitmisel.
• Vanema ja lapse turvakoduteenus, 15 kohta (Nõmme tee 99). Teenusele suunab sotsiaaltöötaja või tuleb vanem ise koos lastega.
• Joobes alaealise öine turvakoduteenus, neli kohta (Nõmme tee 99). Politsei toob teenusele alaealise, kelle on öisel ajal tabanud Tallinna tänavalt ning lapse kojutoimetamine ei ole eri põhjustel võimalik. Lapse saab viibida teenusele kella 22-10.
• Alkoholisõltuvusega aitab võidelda nt Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik (Paldiski mnt 52). Vastuvõtule registreeritakse ainult telefoni teel 617 2623 või 617 2644, esmaspäevast reedeni kl 8.30-17.
Turvakodu pakub vajadusel abi igasugustest peredest pärit lastele
Abilinnapea Betina Beškina
Laste turvakeskus on mõeldud hooleta või ohtu sattunud lastele ning nende pereliikmetele. Ehkki tavaliselt satuvad lapsed turvakeskusesse sotsiaaltöötaja või lastekaitse suunamisel, on ka erandeid – juhtumeid, kus laps pöördub ise turvakeskuse poole. See tähendab üldiselt, et laps on juba päris hädas.
Samuti ei saa öelda, et turvakeskusesse satuvad ainult lapsed, kes on pärit riskiperedest. Tegelikult jõuavad turvakeskusesse ka lapsed, kes on pärit pealtnäha väga tavalistest perekondadest.
Tallinnas kasutab turvakoduteenust ligi 250 last aastas, lisaks on asendushooldusteenusel ehk perest eemal umbes 210 last aastas. Probleeme on lastel väga erinevaid, ent peamine on see, et last ei ole õigel ajal märgatud, abistatud või tema vanematel puuduvad piisavad vanemlikud oskused. Kui enne 2000ndaid olid peamiseks probleemiks eri sõltuvused, siis tänapäeval kimbutavad lapsi pigem psühholoogilised probleemid.
Kuid lastega tegelemise kõrval on oluline, et paralleelselt tegeldaks ka lapsevanematega, näiteks aidatakse vanemat, kes ei saa lapsega läbi, on mures lapse käitumise või kooliprobleemide pärast. Lapsevanematele, kelle vanemlikud oskused vajavad arendamist, võimaldab linn ka koolitusi, nagu näiteks vanemlusprogramm «Imelised aastad», kus koolitused toimuvad nii eesti kui vene keeles. Samuti on linnas programm «Hoolivad isad», mis on loodud selleks, et senisest enam ja paremini kaasata isasid laste kasvatamisse ning seeläbi tagada oma laste turvalisus ja heaolu. Lisaks on programm ja tugigrupid «Naised vägivallata», mis on loodud naiste vägivaldse käitumise ennetamiseks ja vägivalda kasutavate naiste toetamiseks.
