KURB: Burgerirestorani omanik: Jäin ilma oma Tallinna kodust ja elasin restorani laos.

Fleur Sprenk sõnas, et 2020. aasta kevad oli söögikohtadele tegelikult suhteliselt lihtne. “Siis me veel ei hoomanud seda sügavust ja valulikkust,” ütles ta ja lisas, et toona jättis ta oma meeskonnast alles ainult poole ning hakkas ise rohkem tegema. “Sel ajal hakkasin koostööd tegema ka Toidupangaga, sest hästi palju oli inimesi, kes ei suutnud endale süüa lubada ning seetõttu tegime me iga nädal 300 suppi neile inimestele ning jagasime neid tasuta.”

Sel aastal oli aga olukord juba keerulisem. “Ma pidin väga radikaalselt vaatama üle oma vajadused ja võimalused, et kust saab veel kokku hoida ja kas mul on kõike vaja,” ütles Sprenk ja kinnitas, et esiteks võttis ta ette inventuurilehed ja vaatas kõik laoseisud üle. “Milleks mul on laos mitu kasti jahukotte või veine, ma tegin niiviisi, et lattu jääbki vaid üks-kaks asja, mis tähendab seda, et raha ei jää enam kinni, kui enne oli inventuuri all 1000 eurot, siis nüüd on võib-olla 100 eurot.”

Samuti vaatas ta üle uhke kohvimasina vajalikkuse. “Iga hommik tahad head cappucino‘t juua, aga kui palju ma neid cappucino‘sid päriselt müüsin, sest ma pole ju kohvik,” tõdes ta ja mainis, et seepeale avastaski ta, et nad joovad meeskonnaga rohkem kohvi kui välja müüvad. “Kohvimasina rent on ikkagi 70-80 eurot kuus, selle lepingu ma lõpetasin ära.”