Paljud inimesed tunnevad juba varasest east alates, et nad „teavad midagi“, mida nad pole õppinud, või et neid tõmbab seletamatult teatud ajastu, maa või elukutse poole. See ei ole alati juhus. Vaimsete õpetuste ja reinkarnatsiooni käsitluste järgi kannab hing endaga mälestusi ja mustreid varasematest eludest. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas eelmised elud on „päriselt olemas“, vaid selles, mida sinu sisemine kogemus sulle räägib.
Allpool on viis sügavat ja levinud viisi, kuidas inimesed hakkavad aimama, kes nad võisid eelmises elus olla.
Paljud märgid ilmnevad läbi tugevate seletamatute tõmmete. Kui tunned sügavat sidet mõne kindla ajastu, näiteks keskaja, Vana-Egiptuse või 19. sajandi vastu, võib see viidata kogemustele, mida su hing on juba läbi elanud. Sama kehtib paikade kohta. Mõned inimesed tunnevad kindlas linnas või riigis esimest korda käies kummalist äratundmist, justkui „ma olen siin varem olnud“. See ei ole loogiline teadmine, vaid kehaline ja emotsionaalne tunne.
Teine oluline vihje peitub loomulikes oskustes ja annetetes. Kui sul on olnud lapsest saadik tugev kalduvus ravimise, õpetamise, kirjutamise, muusika, käsitöö, sõdalasenergia või vaimse juhendamise poole, võib see olla midagi, mida hing on harjutanud juba varem. Eelmiste elude käsitluses ei sünni me tühja lehena – me sünnime teatud suundumustega, mida elu jooksul kas arendame või alla surume.
Kolmandaks annavad vihjeid korduvad unenäod ja sümbolid. Kui näed korduvalt samu kohti, riietust, rolle või olukordi, eriti selliseid, mis ei ole seotud sinu praeguse eluga, võib see olla alateadvuse viis tuua pinnale varasemaid kogemusi. Mõned inimesed näevad end sõdalase, ravitseja, kloostrielaniku, ema, ränduri või käsitöölisena. Need unenäod on sageli väga elavad ja emotsionaalselt tugevad.
Neljas viis on sisemine vastus juhendatud meditatsioonis. Paljud vaimsed praktikad kasutavad eelmise elu rännakuid, kus inimene viiakse lõdvestunud seisundisse ja palutakse lasta esile kerkida kujunditel, tunnetel või lugudel. Oluline ei ole võtta neid sõna-sõnalt ajaloolise faktina, vaid vaadata, mida see roll sümboliseerib. Näiteks kui näed end ravitsejana, võib see viidata sinu hinge vajadusele praeguses elus teisi aidata või ise terveneda.
Viiendaks räägivad palju sügavad hirmud ja seletamatud reaktsioonid. Mõnel inimesel on tugev hirm vee, tule, kõrguse, kinniste ruumide või autoriteetide ees ilma nähtava põhjuseta. Reinkarnatsiooni käsitluses võivad need olla mälestused traumaatilistest kogemustest varasemates eludes. Samamoodi võivad seletamatud tõmbed teatud rollide poole peegeldada midagi lõpetamata või veel väljendamata.
Oluline on mõista, et küsimus „kes ma olin eelmises elus?“ ei ole mõeldud ego toitmiseks ega „erilisuse“ tõestamiseks. Selle tegelik väärtus seisneb selles, et see aitab sul paremini mõista miks sa oled selline, nagu sa oled täna. Millised mustrid korduvad? Millised teemad tulevad su ellu ikka ja jälle? Kus tunned end loomulikult kohal ja õigena?
Kui sa tahad sellele küsimusele ausalt vastata, alusta mitte minevikust, vaid olevikust. Küsi endalt:
Mis mind sügavalt tõmbab?
Mis mind hirmutab ilma nähtava põhjuseta?
Millistes rollides tunnen end „kodus“?
Sageli ei ole vastus konkreetne nimi või kuupäev. Vastus on tunne, suund ja ülesanne, mille hing on endaga kaasa toonud. Ja võib-olla on kõige olulisem küsimus hoopis see:
mida tahab sinu hing selles elus lõpule viia, mitte see, kes ta kunagi oli.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
