Millest sisemine valu tekib?
Üks asi on täiesti kindel – ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus. Kui praegu on sinu elus kõik väga hästi, siis võid sa mäletada, kuidas veel mõni aeg tagasi väga valus oli. Ning kui see ka ei meenu, siis pigem valmista end ette – valust ei pääse meist keegi.
Millest sisemine valu aga tekib? Oled sa selle peale kunagi mõelnud? Võib-olla ei olegi, sest keset valu ei ole meil aega tegelda enda uurimisega. Emotsioonid ja valu on lihtsalt nii tugevad, et halvavad meid täielikult. Sel hetkel ei huvita meid see, kus “valutab” või kuidas me seda tajume, vaid me soovime valust lahti saada.
Sisemine valu tekib sellest, et elu ei vasta meie ootustele. See on nii lihtne fakt, et sageli ei taha me seda omaks võtta. Meile tundub, et teised inimesed teevad halbu tegusid või elus juhtuvad halvad asjad, ning seepärast tekib meie poolne kannatus. Tegelikult tekib see aga seetõttu, et need inimesed käituvad ja elu läheb vastupidiselt meie ootustele.
See väide on empiiriliselt sinu enda poolt katsetatav. Teegi seda siis kohe praegu. Võta see asi, mis sulle hetkel muret teeb ning vaata seda ja iseennast korraks justkui kõrvaltvaatajana. Sa märkad, et sa tahaksid, et mõni inimene käituks nii, nagu sulle meeldib, aga ta ei käitu. Sinusse tekib trots ning sisemine valu. Või juhtuvad elus sündmused, mis lähevad suunas, mis sulle ei meeldi. Jällegi tekib sinusse trots ning sisemine valu.
Oluline on märgata, et inimesed ja sündmused, mis meid ärritavad, leiavad aset meist väljaspool, tunded ning sisemine valu tekivad aga meie sees. See näitab, et tegelikult ei ole sisemise valu eest vastutavad need inimesed või sündmused, mis meile haiget teevad, vaid meie ise. Mitte keegi ei saa ju meie valu reguleerida. Meie ise oleme selle valu eest vastutavad, sest see tekib meie sees.
Niisiis, sisemine valu tekib sinu sisse seepärast, et keegi tegi midagi, mis sulle ei meeldi. Või juhtus sinu elus midagi sellist, mis sulle ei meeldi. Vaata enda sisse ning sa märkad, et just nii ongi.
Kus sisemine valu tekib?
Teine väga oluline küsimus on, kus kohas sisemine valu tekib? Kuna keegi ei õpeta meid koolis mediteerima ning oma mõistusega hakkama saama, on keskmise inimese teadlikkus ja eristamisvõime nii madalad, et ta ei ole ka parima tahtmise juures võimeline märkama, mis tema peas toimub. Sina, ma usun, oled aga endaga nii palju tööd juba teinud, et sina oskad märgata ja teadvustada, mis sinu sees toimub. Seega vaatame siis lähemalt.
Kui sa tead, et valu tekib sellest, et keegi või miski käitus vastu sinu ootusi, siis loogiliselt saad sa aru, et see valu saab väljenduda ainult siis, kui sa selle sündmuse peale mõtled. Näiteks jättis keegi sind maha, ja sa tunned selle tagajärjel sisemist valu. Sa tunned seda aga kõige intensiivsemalt just siis, kui sa selle inimese ning koos veedetud hetkede peale mõtled. Kui sa oskaksid oma mõtlemist nii palju juhtida, et sa ei mõtle tema või temakese peale, hakkaks ka valu tasapisi leevenema.
Valu on meie emotsionaalne reageering mõtlemisele. Meil oli koos ilus, ja me tahame seda tagasi. Me ketrame peas muudkui koosveedetud hetki, mille kaudu anname oma sisemisele valule kütust juurde. Ja see põletab seda kütust väga ereda leegiga. Et sellele lõpp teha, tuleb kütusekraan lihtsalt kinni keerata – ära enam mõtle!
Enne kui me seda teha saame, on hea kogeda, kus kohas valu on. Meie tavapärane tunnetus on, et meil on valus. Kui aga seda lähemalt vaatama hakata, ei suudagi me nii täpselt defineerida, kellel ja kus valu on. Pöörates oma tähelepanu enda sisse ja seal natukene ringi luusides avastame, et minul ei ole valus, vaid justkui minu kehal on valus. Samas ei saa öelda ka, et see oleks füüsiline valu. Aga see on väga füüsilise keha lähedal.
Käes! Nüüd jõudsime oma hea sõbra – emotsionaalse keha – juurde. Ma olen sellest kehast palju lugenud omal ajal, aga enamus nendest kirjeldustest ei vasta empiirilisele kogemusele. Emotsionaalne keha asub justkui meie füüsilise keha kohal hästi lähedal ning see genereerib emotsioone. Erinevad mõtted, situatsioonid ja hirmud aktiveerivad selle keha erinevaid piirkondi. Ma ei oska öelda, kuidas see sinul toimub, sest see võib olla indiviiditi erinev, aga kuna me oleme kõik inimesed, siis ma usun, et põhimehhanismid on samad. Näiteks minul aktiveeruvad hirmud käsivartes ja abaluude all. Rõõm ja õnnetunne hoopis aga roiete all. Armastus ning joovastus jällegi otse päikesepõimikus. Need on vaid mõned näited. Emotsioone pidi meil olema aga kokku kuni 300.
Niisiis, emotsionaalne keha on see koht, kus sisemine valu tekib. See on teatud tüüpi reageering meie mõtetele ja ootustele, mis ei ole realiseerunud.
Sa oled olemas. Sellest on küllalt.
Nüüd me teame, kuidas valu tekib ja kus kohas see meie “süsteemis” asub. Jääb siis ainult veel välja selgitada, kuidas sellest vabaneda.
Mulle meeldib ütlus: “Teadlased uurivad maailma. Budad uurivad iseennast”. Kumb sa olla soovid? Kas teadlane või buda?
Kindel on see, et sa ei vabane valust iialgi, kui sa püüad välja selgitada seda, miks maailm ikka nii halb paik on ja sind niimoodi loksutab. Las see loksutab! Kui soovid loksutamisest kui meie maailma loomulikust omadusest lugeda, piilu seda artiklit “Vastastikuna lahkus”. Kui aga soovid valust üle saada, loe edasi.
Eespool oli juttu, et kuni me mõtleme oma hädade peale, kütame oma emotsionaalset keha ja valu. Ärme siis tee seda. Kuna intelligentsete olenditena saame valida, millest me mõtleme, siis lihtsalt võtame otsuse vastu mitte mõelda selle peale, mis haiget teeb.
“Aga ma ei suuda!”, võid sa nüüd öelda. Ma rahustan sind, et sa suudad küll, aga sa pole lihtsalt harjutanud. Kui keegi paluks sul homme 50 km maratoni joosta, võid sa ka öelda, et sa ei suuda. Kui sa aga 6 kuud harjutad, räägid sa hoopis teist juttu. Sama on ka sinu mõtete ja sisemise valuga. Hetkel sa ei suuda keset valu muust mõelda, sest sinu mõistus on harjunud mõtlema neid mõtteid, mida tema tahab, mitte aga neid, mida sina tahad. Kui sa soovid seda muuta, siis pead oma mõistust treenima. Kõige kindlam viis selleks on lihtsad meditatsiooniharjutused.
Tagasi tehnika juurde. Esimese asjana leia üles enda sees tunnetus “Ma olen olemas”. Proovi, see on seal olemas. Selle trikiga lased sa lahti kogu sellest hullumeelsusest, mis toimub sinu ümber, ja ka sinu peas. Vaata, kas sa leiad selle tunde üles: “Ma olen. Ma olen olemas. Siin on minu käed. Siin on minu keha. Siin on minu hingamine. Kõik on hästi.”
Kui see õnnestus sul, siis püsi selle tunde juures 10 sekundit. Kohe, kui mingi mõte tuleb, ütle endale, ma olen olemas – selle kaudu lased sa mõttest uuesti lahti. Nüüd võid sa tunda sisemist rahunemist ja valu leevendumist. Sa jõudsid koju.
Maailm ja asjad eksisteerivad väga hästi ka ilma sinu otsese sekkumiseta. Sa ei pea alati oma peas oma maailmaga tegelema. Ja samuti ei pea sa tegelema kogu aeg nende asjadega, mis või kes sulle haiget teevad. Las nad olla. Nendel on oma elu, sul on oma elu. Ja kõige fundamentaalsemal tasandil on sinu elu äärmiselt lihtne – sa oled olemas. Kõik. Kõik muu lisad sa juurde selle kaudu, kuidas sa lülitad sisse oma mõistuse … ja siis emotsionaalse keha.
Jää enda tegeliku olemuse juurde ja sa leiad rahu. Mitte kohe, sest see võtab aega, kuid juba üsna pea. Kui sa selle lihtsa tehnika omandad, oled sa Meister. Sa oled vaba ning teel üliinimeseks, sest sa muutud sõltumatuks sellest, mis sinu ümber või sinu peas toimub. Jah, sa jätkuvalt elad ja toimetad nagu vanasti, aga sa oled nüüd seestpoolt vaba. Sa ei püüa enam maailma niimoodi käima panna, et sa saaksid lõdvaks lasta, vaid sa lased lõdvaks ning lubad maailmal niimoodi käia, nagu see ikka käinud on – üles, alla, üles, alla … Kõik on hästi.
Allikas. https://www.sisekosmos.ee/
