1. Vältimine. Me kõik tahame valusaid emotsioone vältida. Seetõttu püüab enamik inimesi vältida mistahes olukorda, mis võib kujuneda selliseks, et tekivad kardetud emotsioonid – või veel hullem, mõned inimesed püüavad mistahes emotsioone üldse mitte tunda! Kui nad näiteks kardavad tagasilükkamist, püüavad nad vältida igat olukorda, mis selleni võiks viia. Nad põrkuvad tagasi suhetest. Nad ei püüa saada tööd, mis esitaks väljakutse. Sel viisil emotsioonidega tegelemine on kindel lõks, sest negatiivsete olukordade vältimine võib sind lühemal ajal küll kaitsta, aga ei lase sul tunda armastust, intiimsust ja sidet, mida sa kõige rohkem soovid. Ja lõpuks, sa ei saa tunnetest hoiduda. Palju parem lähenemine on õppida leidma peidetud positiivset tähendust neis asjades, mis varem tekitasid negatiivseid emotsioone.
2. Eitamine. Teine lähenemine emotsioonidele on eitamisstrateegia. Sageli püütakse oma tunnetest eemalduda, öeldes: “Ega see nii hull ka pole.” Ent inimesed õhutavad endas tuld, mõeldes, kui kohutav kõik on, või kuidas keegi on neid ära kasutanud, või et nad teevad kõik õigesti, aga asjad lähevad valesti, ning juureldes, miks see kõik just nendega juhtub? Teiste sõnadega, eitajad ei muuda kunagi oma fookust ega füsioloogiat ja jätkavad nendesamade nõrgestavate küsimuste esitamist. Kui inimesel on mingi emotsioon ja ta püüab teeselda, et seda pole, tekitab see ainult rohkem valu juurde. Jällegi, kui ignoreerida neid sõnumeid, mida su emotsioonid püüavad sulle anda, ei tee see asja paremaks. Kui ignoreerid sõnumit, mida su emotsioonid püüavad sulle edasi anda, siis emotsioonide voolutugevus lihtsalt suureneb; need intensiivistuvad, kuni sa lõpuks neile tähelepanu pöörad. Püüe oma emotsioone eitada pole lahendus. Nende mõistmine ja kasutamine on strateegia, mida sa selles peatükis õpid.
3. Võistlus. Paljud inimesed lõpetavad võitlemise oma valusate emotsioonidega ja lihtsalt mattuvad nende alla. Selle asemel, et püüda mõista positiivset sõnumit, mida emotsioon püüab neile edastada, nad intensiivistavad emotsiooni ja kujutlevad seda veel hullemana kui see on. Sellest saab “vapruse märk” ja nad hakkavad üksteisega võistlema, öeldes: “Sa arvad, et sinul läheb halvasti? Las ma räägin, kui halvasti minul on!” See sulandub nende identiteeti, sellest saab võimalus olla unikaalne; nad hakkavad sellega uhkustama, et neil on veel halvemini kui kellelgi teisel. Nagu võid ette kujutada, on see üks kõige kohutavamatest lõksudest. Seda lähenemist tuleb iga hinna eest vältida, sest sellest saab täide minev ennustus, inimene lõpetab sellega, et ta tunneb end kogu aeg halvasti – ja siis on tatõeliselt lõksus. Palju parem ja tervislikum lähenemine valusatele emotsioonidele on mõista, et need teenivad positiivset eesmärki, ja see on õppimine ja arenemine.
4. Õppimine ja kasutamine. Kui tahad, et sul elu tõesti hästi läheks, siis pead emotsioonid enda jaoks tööle panema. Sa ei saa nende eest ära joosta, sa ei saaneid välja lülitada, sa ei saa neid tähtsusetuks pidada ega petta end selles suhtes,mida need tähendavad. Samuti ei saa sa neil lihtsalt lasta oma elu juhtida. Emotsioonid, isegi need, mis tunduvad algul olevat valusad, on tegelikult nagu sisemine kompass, mis näitab sulle, mida peaksid tegema oma eesmärgile jõudmiseks. Ilma teadmiseta, kuidas kompassi kasutada, sõltud sa igavesti mistahes psüühilisest tormist, mis su teele satub. Paljud teraapiateooriad algavad ekslikust oletusest, et emotsioonid on meie vaenlased või et meie emotsionaalse heaolu juured on meie minevikus. Tõsi on aga see, et me võime hetkega nutmast lakata ja naerma hakata, kui pöörame tähelepanu fookuse mujale, nii et ka füsioloogilised reaktsioonid muutuvad.
