30ndates eluaastates armastamine on teistsugune, küpsem, teadlikum ja sügavam kui 20ndates. Seda mitte sellepärast, et vanus iseenesest midagi muudaks, vaid seetõttu, et inimene on selleks ajaks kogenud nii enda kui teiste varjupooli, saanud aru oma vajadustest ja piirest ning jõudnud eluetappi, kus emotsionaalne selgus on tugevam kui kunagi varem. Kui 20ndates armastus on sageli täis idealiseerimist, eksperimenteerimist, kirglikkust, ebakindlust ja avastamist, siis 30ndates muutub armastus teadlikuks valikuks, mille alus on usaldus, väärtused ja ausus iseenda suhtes. Inimesed 30ndates teavad juba, mida nad ei taha, mis ei tööta ja mis ei sobi nende hingega, ning seetõttu muutub armastamine sihipärasemaks ja vähem juhuslikuks.
20ndates on armastus enamasti seotud tungi, vajaduse, kinnituse ja uudsuse otsimisega. Selles vanuses on loomulik proovida erinevat tüüpi suhteid, lasta end kaasa kiskuda tugevatel tunnetel, eksida, paraneda ja õppida. Suhetes võidakse sageli näha potentsiaali, mitte reaalsust, ning armastatu üle idealiseerimine on tavaline. Partnerit vaadatakse läbi romantilise filtri, mis jätab nägemata red flags, ebakõlad ja vastastikuse sobivuse puudumise. Suhtesse minnakse tihti tunnetest lähtuvalt, mitte pika perspektiiviga. Enamik inimesi avastab 20ndates, et armastus pole ainult kirg ja keemia, vaid ka koostöö, toetamine ja vastastikune kasv.
30ndates on armastusel teine vibratsioon. See ei ole enam põgenemine üksinduse eest või soov “leida keegi, et oleks keegi”, vaid soov luua midagi päriselt stabiilset ja tähenduslikku. 30ndates inimesed julgevad palju rohkem esitada endale ja partnerile keerulisi küsimusi: kas meil on ühised väärtused, kas meie eesmärgid on sarnased, kas me oskame suhelda nii, et suhe püsib? Armastamine muutub rahulikumaks, sügavamaks ja teadlikumaks. Keegi ei jookse enam tühjade lubaduste või toksilise kirglikkuse järel. Väärtustatakse turvatunnet, ausust, usaldusväärsust ja emotsionaalset küpsust. Suhetes on vähem mängimist ja rohkem avatud rääkimist sellest, mida tuntakse ja vajatakse.
20ndates on armumine tihti kiire, intensiivne ja kõikhaarav, kuid samas ka ebakindel. 30ndates armumine võib olla aeglasem, kuid palju kindlam, tasakaalukam ja sügavam. See on armumine, mis põhineb päriselul, mitte ainult romantilisel fantaasial. 30ndates inimesed ei karda nii palju üksindust ning seetõttu ei lepita nad suhtega, mis ei toeta nende hingelist heaolu. Nad teavad, et valede suhete hind on suur: emotsionaalne kurnatus, enese kaotamine ja raisatud aeg. See teadmine muudab nende valikud küpsemaks.
Samal ajal on 30ndates armastamine vabam ja ausam. Inimesed ei varja enam oma haavakohti, hirme ega vajadusi nii palju, sest nad on õppinud, et autentsus on tugevus, mitte nõrkus. Terve suhe saab tekkida ainult siis, kui mõlemad pooled lubavad end näha tõeliselt. See loob sügavama ühenduse kui ükski kiire kirg või idealiseeritud romaan 20ndates.
20ndates otsitakse sageli armastust, mis tundub filmilik ja ülevoolav. 30ndates otsitakse armastust, mis on päris. Tunnet, millele võib toetuda nii headel kui rasketel päevadel. Partnerit, kellega saab ehitada elu, mitte lihtsalt jagada hetki. Valikuid tehakse hoolikamalt, südant jagatakse teadlikumalt ja suhteid hinnatakse sisemise kvaliteedi, mitte välise mõju järgi.
Kokkuvõttes võib öelda, et 20ndates armastatakse südamega, mis alles õppib. 30ndates armastatakse südamega, mis on õppinud ja valmis looma midagi sügavamat, püsivamat ja tõelisemat. 30ndates armastus ei ole väiksem ega kuivem kui 20ndates, vastupidi – see on rohkem päris, rohkem kohal ja rohkem väärtuslik.
