On inimesi, kes ei kaota elurõõmu üheainsa suure löögiga, vaid tasapisi – nii vaikselt ja märkamatult, et lõpuks on varjud saanud nii tihedaks, et nad ei mäletagi, millal viimati hingata oli kerge. Need inimesed võivad väliselt toimida sama hästi kui varem, käia tööl, vestelda, naeratada ja täita kohustusi, kuid nende sees on väsimus, mis on kogunenud aastaid. Sageli ei märka seda esmalt isegi nemad ise. Alles hiljem, harjumuste kujunedes, hakkab selguma, et kusagil teel kaotasid nad ühenduse oma sisemise valgusega.
Alljärgnevad 11 harjumust ei tähenda, et inimene oleks murdunud või lootusetu, vaid et ta on pidanud kandma liiga palju korraga. Need on märgid, mis vajavad tähelepanu, kaastunnet ja mõistmist – mitte hinnanguid.
1. Nad lõpetavad enda eest seismise
Kui inimene on kaotanud elurõõmu, loobub ta sageli konfliktidest, isegi siis, kui teda koheldakse ebaõiglaselt. Ta väsib pidevast selgitamisest ja alustab vaikset taganemist. Ta laseb asjadel juhtuda, sest tal puudub jaks enda piire kaitsta, ja maailm tõukab teda järjest enam tahapoole.
2. Nad väldivad oma soove ja vajadusi
Elurõõmu kadudes hakkab inimene uskuma, et tema vajadused pole olulised. Ta eelistab teiste soove, isegi kui see teda seest sööb. Ta ei küsi enam, mida tema tahab, sest ta ei näe oma soovides enam väärtust.
3. Nad tõmbuvad inimestest eemale
Sotsiaalne väsimus kasvab hiilivalt. Inimene ei väldi teisi pahatahtlikult, vaid sellepärast, et igasugune suhtlus nõuab energiat, mida tal enam peaaegu ei ole. Ta eelistab vaikust, turvalist üksindust, kus ta ei pea kandma maski ega pingutama, et olla “normaalne”.
4. Nad magavad kas liiga palju või liiga vähe
5. Nad kaotavad huvi tegevuste vastu, mis kunagi rõõmu pakkusid
Kui sisemine tuli hääbub, ei tekita ka varasemad hobid enam soojust. Asjad, mis kord inspireerisid, tunduvad mõttetud. Inimene ei kaota huvi sellepärast, et ta enam ei hooliks, vaid seetõttu, et tema sees pole enam piisavalt valgust, mis tekitaks elevust.
6. Nad muutuvad ülitundlikuks kriitikale
Kui inimene on juba niigi habras, võib isegi väike kommentaar tunduda löögina. Kriitika ei peegelda enam konkreetset olukorda, vaid muutub tõendiks sellest, mida inimene enda kohta kardab – et ta pole piisav, et ta on läbi kukkunud.
7. Nad väldivad tuleviku planeerimist
Elurõõmu kaotanud inimene ei näe tulevikus värve. Tema jaoks on homme lihtsalt järjekordne koorem, mitte võimalus. Seetõttu ei taha ta teha plaane ega seada eesmärke – mitte seetõttu, et ta oleks laisk, vaid kuna ta ei usu, et homne päev võiks kunagi kergem tulla.
8. Nad pingutavad üle, et mitte mõelda
Mõned inimesed täidavad oma päevad töö, kohustuste ja ülesannetega, et mitte hetkekski peatuda. Peatumine tähendaks tunda, ja tunda on liiga valus. Seetõttu nad rabavad, kuni vaim ja keha lõpuks katkeb. Väljaspoolt tundub nad tublid, aga sees on vaid põgenemine.
9. Nad tunnevad end süüdi ka siis, kui pole midagi valesti teinud
Inimene, kes on kaotanud elurõõmu, võtab süükoorma enda kanda ka olukorras, kus seda pole. Ta tunneb, et ta on teistele koormaks, et tema emotsioonid on liiast, et ta peaks olema parem. See sisemine kriitik ei puhka kunagi.
10. Nad ignoreerivad oma keha märguandeid
Keha annab märku enne, kui vaim murdub – pinged, valud, kurnatus, peavalud, seedimisprobleemid. Kuid inimene, kes on pikalt kannatanud, õpib neid märke maha suruma. Ta harjub valuga nii palju, et ei pane seda enam tähelegi.
11. Nad kaotavad võime enda eest hoolitseda
See ei tähenda lohakust, vaid jõuetust. Enese eest hoolitsemine nõuab tahtejõudu, mida neil pole. Isegi väiksed ülesanded – võtta dušš, teha süüa, sorteerida pesu – tunduvad mägede liigutamisena. See pole laiskus, vaid üleväsimus.
Mida selline inimene tegelikult vajab?
Kõige esimene asi pole “korralekutsumine” ega “võtad end nüüd kokku”. Elurõõmu kaotanud inimene vajab mõistmist. Ruumi, kus ta ei pea pingutama ega mängima tugevat. Sõnu, mis ei haava, vaid kuulavad. Ja aega – aega, et valgus saaks tasapisi tagasi tulla.
Igaüks võib elu jooksul elurõõmu kaotada. Ei ole nõrk see, kes murdub – nõrk on see, kes arvab, et valu tuleb varjata.
