KRISTINA KALLAS: OMAKASUPÜÜDLIKUD KARJÄÄRIPOLIITIKUD ON SÜÜDI, MIKS KEEGI PRESIDENDIKS SAADA EI TAHA
Presidendivalimised riigikogus on takerdunud samasse kinni jooksnud süsteemi, kuhu ka teised suuremad poliitilised otsused viimasel kümnendil – mis ei ole kasulik erakonnale või karjääripoliitiku isiklikule karjäärile, ei ole kasulik järelikult ka Eestile.
Presidendikandidaadi puudumine ei näita mitte seda, et Eestimaalt on kadunud intellektuaalselt võimekad ja riigimehelikult mõtlevad inimesed, vaid seda, et nendel inimestel on võimalik saada kandidaadiks ainult juhul, kui see toob käegakatsutavat kasu erakondadele või siis nende juhtladvikus olevatele karjääripoliitikutele.
Iga võimaliku kandidaadi puhul kaalutakse erakondade peakontorites ühe peamise küsimusena, kuidas erakond selle inimese presidendiks saamisest võidaks, lühemas ja pikemas perspektiivis. Sama küsimust kaalub oma peas ka karjääripoliitik – kuidas minu poliitilisele karjäärile aitab kaasa selle või teise inimese presidendiks „tegemine“? Tarmo Soomere ei ole ühegi parlamendierakonna presidendikandidaat seetõttu, et ta ei ole neile poliitiliselt kasulik. Erakondadel ei ole tema presidendiks olemisest midagi võita ei reitingutes ega tulevastes poliitilistes sammudes. Võita pole midagi ka ühelgi poliitikul isiklikult oma karjääri edendamiseks.
Juba teist korda järjest ilmestab presidendivalimiste protsess meie erakondlikult juhitava süsteemi kinni jooksmist. Eesti põhiseaduse kirjutajad lõid presidendi institutsiooni riigimehe ametikohana, parteitu poliitikat tasakaalustava ja riiki poliitikaüleselt esindava juhi jaoks. See on ametikoht, mille puhul erakondlikud huvid ei tohi segada otsuste vastuvõtmist ja jätab vähemalt ühe poliitilise ametikoha erakondlikkusest puutumata.
Samas on selle riigimehe valimisprotsessi juhtohjad erakondade käes ja nii me ei pääsegi sellest, et presidendi ametikohta nähakse osana parteipoliitilisest strateegiast. Iseenesest ei ole ka parteipoliitilise strateegia elluviimine halb asi, sest ilma selleta poleks demokraatlikku poliitilist huvide võitlust. Kuid probleem tekib, kui kokku jookseb kaks asja – parteipoliitiline strateegia, mida kujundavad karjääripoliitikud. Viimaste jaoks on hea selline parteipoliitiline toimimine, mis edendab nende isiklikku poliitilist karjääri.
Riigimehed, kes tulid mujalt poliitikasse
Meie demokraatia riigimehelikud otsused jäävad kahe aastakümne taha. Perioodi, kui erakondi juhtisid veel 1990ndatel poliitikasse tulnud inimesed. Need olid erivaldkondadest poliitikasse suundunud inimesed, kellest enamus on täna oma spetsialiteedi juurde tagasi läinud. Inimene, kes valib teatud eluetapil poliitilise karjääri, omab siiski võimalust sellelt karjääriteelt sobival hetkel lahkuda ja naasta vanade liistude juurde. Või siis minna uuele teele. Sellest tulenevalt ei kammitse tema tegevusi peaasjalikult vaid isikliku poliitilise karjääri eesmärgid. Ta võib leppida otsustega, mis talle isiklikult kasu ei too, kuid mis on kasulikud Eestile.
Kuid alates 2000ndate teisest poolest jõudsid riigikogusse ja ministriametitesse inimesed, kes alustasid 1990ndatel oma esimesel töökohal parteikontorites ja kes on valinud endale karjääripoliitiku tee. Nende isiklik tulevik, sissetulek ja heaolu sõltub sellest, kuidas nad liiguvad edasi poliitilisel maastikul – kas neil õnnestub jõuda tippu ehk ministriametisse ja püsida seal võimalikult kaua, vahetades korduvalt ka erinevaid ministritoole.
Kiivalt hoitakse kinni ministriametitest isegi suurimate äparduste ja skandaalide tormituules, sest tagasiastumine tähendaks poliitilise tähelennu lõppu ja muud selle ameti kõrvalt võtta pole. Mõnede jaoks saab tipuks aga Euroopa Komisjoni voliniku koht või veelgi uhkem, karjääri kõrgeim tipp – presidendi ametikoht. Nii on paljude karjääripoliitikute peades ehitatud teekond riigikogu lihtliikmest presidendiks. Sellel teekonnal on vaja tasapisi eemaldada konkurente, eriti tüütud on need „naiivsed“ intellektuaalid või ka ettevõtjad, kes ei oska poliitmänge mängida ega oma poliitilise karjääri teekonnakaarti oma magamistoa seinal.
Nii olemegi juba kümnendi jagu olukorras, kus Eesti tulevikule kasulikke suuri otsuseid ei tehta, sest iga samm, mis ühte valijagruppi võib pahandada, on karjääripoliitikule isiklikult kahjulik. See võib ära viia tema hääled. Parem on peenhäälestada, sest siis on riskid valijaid kaotada väiksemad. Valitsuses olevad erakonnad ei julge isegi vaktsineerimise korralduses vastu võtta julgeid otsuseid, sest ikka on kuskil keegi valija, kes kõva häälega protesteerib. Valitsuse liikme peas aga lööb selle peale häirekella tema presidendiks saamise teekardi rakendus, mis ütleb, et ära tee järske ja ebapopulaarseid otsuseid.
Hea president näeb enda ninast kaugemale
Tarmo Soomere ütles siiralt ja väärikalt välja, et temal ei ole peas teekonnakaarti presidendiks ja ta ei tahagi seda endale ehitada. Ta soovib olla president seetõttu, et saaks anda oma panuse Eesti riigi juhtimisse, kodaniku, eestlase ja akadeemikuna. Kersti Kaljulaid tegi riigimeheliku otsuse võtta vastu suur väljakutse olla Eesti riigi president mitte seetõttu, et tema karjääri teekaardil sai linnukese kirja panna, vaid seetõttu, et tundis, et ta inimesena suudab ja eestlasena peab sellel hetkel selle otsuse tegema. Kumbki neist ei ole parlamendierakondade jaoks kasulikud kandidaadid, kuid nad on suurepärased presidendid või presidendikandidaadid Eesti jaoks.
Eesti riigi juhtimisotsustes on täna kõik hoovad erakondade käes – nii on meie seaduslik raamistik üles ehitatud. See süsteem tekitas väga tõsise poliitilise juhtimiskriisi 2012. aastal, mis kulmineerus jääkeldri ja rahvakoguga. Aur lasti toona välja, erakonnad tõmbusid korraks tagasi ja vähemalt jätsid mulje, et teevad riigimehelikke otsuseid. Süsteemi ennast ometigi muudetud ei ole – valimisnimekirjade lõplikku avatust pole, presidendivalimiste protsess on muutumatu, riigikogu töökord samamoodi. Rahvaalgatus on vaid taaskord auru väljalaskmise meede, mis erakondade võimu ei vähenda.
Jätkuvalt on jäme ots kõikide poliitiliste otsuste puhul erakondade käes, kes jõuõla tasakaalustamisest huvitatud ei ole. Põhjus ikka see, et karjääripoliitik ei lähe tegema otsust, mis ta järgmisel hetkel töötuks võiks jätta. Süsteemi kriis kestab seni, kuni riigikogus tekib piisavalt suur jõud, mis on valmis süsteemi reformima ja sellest läbi murdma. Presidendivalimised jäävad seniks kinni jooksnud süsteemi kriisi ilminguks.
„Teel presidendiks“ on sari, kus poliitikud ning ühiskonnategelased arutlevad enne presidendivalimisi, milleks ja millist riigipead Eesti vajab.
Allikas. https://eesti200.ee/
