Investeering haridusse läheb maksma 250 miljonit. Aga vaid nii saab Eestist Põhjamaa.
Kuhu Eesti liigub? Viimastel aastatel on Eesti võidelnud kriisidega ja rohkemaks kui olukorra kontrolli all hoidmiseks energiat pole olnud. Kuid kuhu me tahame, et Eesti liiguks? Ma arvan, et ei ole ju muutunud meie soov saada sama kõrge heaoluga riigiks kui Põhjamaad. Sama turvaliseks, sama kindla tugeva majandusega ja sama jõukaks.
Eesti tegi 20 aastat väga õigeid otsuseid selles suunas liikumisel – õigusruum tehti välisrahale soosivaks, et siia liiguks kapital, nõukogude ajast päritud kohutavas seisus taristu ehitati uueks ja moodsaks alates koolimajadest, teedest ja lõpetades ministeeriumite hoonetega. Riigi haldusvõimekus ehitati väga tõhusaks ja korruptsioonitaset hoiti madalal, mis omakorda meelitas siia väliskapitali.
Ja nii me jõudsime madalate sissetulekutega riigist ühe põlvkonnaga keskmiste sissetulekutega riigiks. Meie inimeste sissetulek ja eluaastad on postkommunistlike riikide seas kasvanud kõige kiiremini. Meie tervishoiusüsteem on oma teenuse kvaliteedi järgi maailma tipptasemel. Meie inimestele antava hariduse kvaliteet on maailma tipp.
Kuid – Põhjamaa me veel ei ole. Meie sissetulekud on soomlaste omadest kolmandiku võrra väiksemad, meie inimesed elavad rootslastest kümmekond aastat lühemat elu, meie hariduslik ebavõrdsus on jätkuvalt lahendamata probleem, meie inimeste tervena elatud aastad jäävad rootslastele kahe kümnendiga alla. Meie majanduse loodav lisandväärtus ja tootlikkus on madalam kui Soome ja Rootsi omal. Me oleme vaesemad, me elame lühemalt elu, me elame vähem tervena ja vähem õnnelikuna.
Tervena elatud aastad
Eriti ilmekas on lõhe tervena elatud aastate osas. See ei ole üksnes erinevus inimeste tervises, vaid selle näitaja kõrvalmõjud ühiskonnas on suured. Eesti mehe keskmiselt 18 vähem tervena elatud aastat võrreldes Rootsi mehega tähendab arvude keeli ümber panduna Eesti inimesele vähem aastaid võimete kohaselt ühiskonnas tegutseda, vähem aastaid lähedastega ja perega, vähem aastaid töötamist ja tulu teenimist.
See tähendab muu hulgas ka seda, et varem tuleb hakata ennast ravima, niigi väikesest sissetulekust makstavad tervisekulud kasvavad ja ka ühiskonnale on tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande kulud kõrgemad. See tähendab riigile nii mitukümmend aastat vähem kui ka võimalikust väiksemat maksutulu. Selleks, et me saaksime jõukamaks, peab Eesti inimene kõigepealt saama tervemaks. Selleks, et ta saaks tervemaks, peab ta saama parema hariduse. Meie plaan Eestis peaks koosnema sellistest sammudest: targaks, terveks, rikkaks.
Me peame suutma näha seda, mis meie jõukust kasvatab. Tegelikult on lahendus Eesti jaoks vaid üks – me peame investeerima täna sellesse varasse, mis on kõige tootlikum ja meile pikalt jõukust kasvatab. Meil ei ole maapõues, vees või õhus rikkust, mida välja kaevata, ega geograafilist asukohta, mis meile rahvusvahelises kaubitsemises konkurentsieelise annaks.
Väike inimressurss
Meie ainuke vara on 1,3 miljonit inimest ja nende intellektuaalne võimekus ning nende tervis ja eluiga. Meil on hulga mõttes seda vara vähe, ning seda enam loeb see, kui võimekad on igaüks sellest 1,3 miljonist.
Globaalsel majandusturul on rikkuse aluseks inimressursi olemasolu – ettevõte on edukas siis, kui ta on suutnud enda juurde tööle meelitada maailma kõige helgemad pead. Sama on riikide majandustega. Tarka majandust loob tark inimene, kes on saanud hea, kvaliteetse ja kaasaegse hariduse. Seda haridust saavad anda vaid tipptasemel haritud ja tasustatud spetsialistid. Ja siit me jõuamegi
Eesti kõige nõutavama tippspetsialistini – väga hea õpetaja.
Eesti inimese jõukuse kasvatamisel mängib väga suurt rolli see, kes on lasteaias, koolis ja ülikoolis õpetaja ning kui hästi on juhitud meie koolid ja ülikoolid. Me peame nägema õpetajas tippspetsialisti, kellele tuleb maksta tippspetsialisti palka.
Eesti jõukuse kasvatamise kõige olulisem investeering täna on õpetajate kiire palgakasv tippspetsialisti tasemele ja koolide juhtimise viimine tipptasemele. Kümme sammu, mis tuleb järgmise nelja aasta jooksul kindlasti ära teha, on minu nägemuses järgmised.
Need on esitatud ka tähtsuse järjekorras.
Meile on jõukohane viia õpetajate alampalk juba järgmisel aastal tasemeni, mis on 1,2 korda Eesti keskmisest. Hea õpetaja aga peaks Eestis saama palka 3000 €. Selleks on vaja märkimisväärselt suurendada koolide palgafondi, et koolijuhil oleks võimalik diferentseerida õpetajate palkasid.
Me peame saavutama selge ühiskondliku kokkuleppe haridusinvesteeringute osas.
Meil on lisaks vaja ühtsele eestikeelsele koolile ülemineku edukaks reformiks 12 miljonit eurot igal järgneval üheksal aastal.
Me peame ühisest eelarvest investeerima kõrgharidusse, et saavutada ja hoida seda maailma tipptasemel. Meie kõrgharidus peab jääma laialdaselt kättesaadavaks ja välistudengid peavad olema jätkuvalt meile oodatud.
Me peame suurendama õpetajate koolitustellimust, psühholoogide ja tugiõpetajate palkasid ning koolijuhtide võimekust olla tipptasemel juhid.
Me peame sisse viima haridustöötajate karjäärimudeli koos vastava palgaastmestikuga.
Me peame kokku leppima, mis on hea haridusega kool ja mis on kodulähedane kool. Koolide sulgemine on vaid äärmuslik meede olukorras, kus kool ei suuda tagada heal tasemel haridust.
Ida-Virumaa vajab eraldi koolipöörde programmi, mis keskendub lisaks eestikeelsele õppele üleminekule ka hariduse kvaliteedi tõstmisele piirkonna koolides.
Me peame julgelt kutseharidusse eraraha sisse tooma ja soosima eraalgatusi kutsealase õppe korraldamises.
Me peame eritähelepanu pöörama noorte vaimse tervise edendamise küsimustele. Algatame koolipsühholoogide arenguprogrammi ja vaimse tervise õdede koolitamise tervisekeskuste juurde, et iga noor saaks vajadusel abi koolitatud spetsialistilt.
Huvihariduse jätkusuutliku rahastusüsteemi ning spordiharrastuse ja kultuuritegevuse taristu välja ehitamine üle Eesti toob noored nutiseadmetest ja kaubanduskeskustes jõlkumise juurest mõtestatud vaimse ja füüsilise tegevuse juurde.
Me peame avama rohkem koole ja võtma tööle rohkem õpetajaid, mitte koondama. Kokku teeb see eelarvest ligi 250 miljonit eurot lisainvesteeringuid igal aastal. Eesti 200 leiab, et see oleks Eestile üks targemini investeeritud 250 miljonit!
allikas: eesti200.ee