Koroona rikkus paljude perede kodurahu ja kasvatas kelmusi

Joosep Kaasik asus Põhja prefektina tööle tänavu aprillis, sest eelmine prefekt Kristian Jaani oli saanud siseministriks. Kuigi Kaasik seda otse välja ei ütle, võib arvata, et tema ülemus, politsei peadirektor Elmar Vaher kutsus ta ametisse väljakutsete tõttu kübermaailmas. Kuritegevus kolib järjest enam internetti. Kuna Kaasik tunneb kübermaailma ja tajub seal peituvaid ohtusid, peab ta lisaks muudele väljakutsetele tõstma Põhja prefektuuri võitluses küberkuritegevusega uuele tasandile.

Millise kuriteo ohvriks Tallinna elanik kõige enam langeda võib?

Kõige rohkem ähvardavad kuriteod inimesi kodus. Selget tõusu näitavad internetis toime pandavad kuriteod. Ja teine pool on lähisuhte vägivalla juhtumid, kus lähedase käe läbi viga saadakse. Kui paneme need kaks poolt kokku, siis avalikus ruumis nii suured ohud ei ähvarda.

Nii et tänaval on muutunud olukord turvalisemaks ja siseruumides ebaturvalisemaks?

Jah, võib nii öelda küll. Asi pole muidugi ruumis, vaid et mida inimene seal teeb. Praegu võib ikkagi näha, et internetipettused ja -kelmused koguvad üha hoogu. Siin on sageli küsimus küberhügieenis. Kui ikka inimesed käituvad teisiti, kui kübereksperdid soovitavad – et aastas korra võiks oma paroole vahetada –, siis muututakse üsna haavatavaks. Kuna meie elu, sealhulgas teenused kolivad järjest enam internetti, kolivad sinna ka kurjategijad. Ja ma ei räägi siin ainult küberkuritegudest, kus püütakse arvutisüsteeme rünnata. Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis.

Sõrmkübaramängu enam keegi ei mängi?

Võib-olla keegi kusagil mängib, aga kindlasti pole see teemaks korrakaitsmisega seoses. Aga jah, just kelmuste osas tunnetame tõusu.

Mis kuriteoliigid veel Tallinnas rohkem silma paistavad ja sagenevad?

See, millele veel peame palju ressurssi kulutama, on vargused kauplustest. Muret teevad niinimetatud pisi- või sarivargad. See nõuab ressurssi nii politseilt, prokuratuurilt kui ka turvafirmadelt. Varavastased kuriteod ja nende ennetamine on just see, millega tuleb tegeleda. Nende ärahoidmise osas kõige rohkem.

Kuna Covidi perioodil hakati rohkem liikuma jalgratastega, siis sellest ajast neid ka varastatakse rohkem. Jällegi tekib see küsimus, et kas jalgrattaomanik ise on teinud kõik selleks, et vargust toime ei pandaks. Siin on näiteid, kus trepikodadesse on ladustatud hunnik jalgrattaid nii, et need on varastele kerge saak.

Meie haldusalas sooritatakse aastas kokku üle 10 000 kuriteo, ja sellest valdav osa on varavastased. Selles osas ei ole pilt palju muutunud – välja arvatud, et osaliselt ollakse kolinud internetti. Aga varastatakse ka jätkuvalt lihtsalt asju, mis näivad ahvatlevad. Lisaks jalgratastele ehitussoojakutest tööriistu – ka see pole kuhugi kadunud.

Turvalisuse pooles tervikuna, laiemalt mängib kindlasti rolli alkohol. Näiteks politsei kiireloomulistest väljakutsetest peaaegu pooled on seotud alkoholi tarvitamisega.

Kuidas koroonaviiruse lained on Tallinnas kuritegevuse pilti mõjutanud?

Kui vaadata eelmist aastat ja mõelda, et inimesed väga palju väljas ei käinud, siis vähenes nende kuritegude hulk, mis oli seotud inimeste viibimisega avalikus kohas. Kui turistid ära kadusid, lakkasid näiteks taskuvargused. Kuna inimesed liikusid väljas vähem, siis pandi ka avaliku korra rikkumisi vähem toime.

Meie lootus oli, et see mõjub ka laiemas plaanis positiivselt, ehk et kuritegevust jääb üldse vähemaks. Peagi saime aga aru, et alkoholiga seotud probleemid kolisid tänavalt jm avalikest kohtadest tuppa. Ja millega saime rohkem tegeleda – need olid igasugused rahu- või kodurahu rikkumised. Seda nii öösel kui päeval. Need on kasvanud Covidi perioodil päris märkimisväärselt palju.

Nii et ei saa öelda, et politseil jäänuks tööd vähemaks, lihtsalt raskuspunkt liikus ühest kohast teise?

Absoluutselt. Tegelikult on väljakutsete arv olnud pigem stabiilses kasvutrendis. Lisaks andis Covidi aeg politseile sellist lisatööd, et pidime tegema järelevalvet ja kutsuma inimesi korrale.

Mida võib öelda narkokuritegevuse kohta – kas see pilt viimasel ajal näeb ühtemoodi välja ja on koroonalained seda kuidagi mõjutanud?

Kuna piirid olid mõnda aega kinni, siis sellest oli häiritud mõnda aega ka narkokaubandus. Me keskendume järjest rohkem inimestele, kes narkoaineid turule toovad. Me vaatame sõltuvuses narkotarbijatele kui haigetele, kellele on vaja abi. Politsei karistused neid ei aita. Me püüame ise sõltlastega kokku puutudes otsida neile abi saamise võimalusi. Samas võitleme muidugi paljupealise lohega, aga see on paratamatus.
Kui narkoaine on võimalikult raskelt kättesaadav, võimalikult kallis, siis on lootus, et võimalikult vähe inimesi hakkab seda tarbima. See meie eesmärk.

Mis teile töös viimasel ajal kõige enam on rõõmu teinud?

Ma saan rõõmustada peaaegu iga nädal. Näiteks kui inimesed tänu avaldavad, et on jäänud rahule, kuidas politsei on ühe või teise olukorra lahendanud. Ega need olukorrad pole ju kunagi lihtsad.

Viimastest nädalatest võib näitena tuua õnnetuse, kus laps tõukerattal nö sai kokku autoga. Õnneks polnud tagajärjed rasked, vaid põrutus. Kohal olid väga ärevad osapooled, kes said korraliku šoki. Nii autojuht, laps kui ka lapse vanemad. Politseinikud tegid oma tööd, nagu kõik politseinikud teeksid. Lapse vanemad kirjutasid, et aitäh, te aitasite sellest olukorrast hästi välja tulla.

Heameelt on ka valmistanud, et internetikuritegevuses suudame siiski, vaatamata sellele, et skeemidel on rahvusvaheline haare, ikkagi juba tuvastada, kus need kurjategijad paiknevad. Meil käib koostöö eri riikidega, kus me päriselt ka leiame üles need inimesed, kes kelmusi toime panevad. See ei ole üldse kerge töö. Ei ole seega ainult nii, et petetakse raha välja – me suudame pettureid ikkagi kindlaks teha.

Ehk tuleks paigutada kogu küberkuritegevusega võitlus ühe ameti alla kokku ja prefektuurid sellest vabastada?

Ma tuletan siin meelde, et on juba üks amet selleks – politsei- ja piirivalveamet, mis tegeleb väga erinevate kuritegude menetlemisega. Kui me räägime väga spetsiifilisest arvutikuritegevusest, siis sellega võitluseks on jah PPA-s keskkriminaalpolitsei juures spetsiaalne üksus.

Me ei räägi siin ainult sellistest kuritegudest, kus keegi ronib sulle arvutisse, vaid järjest enam kogu kuritegevus kolib internetti. See tähendab, et me ei saa enam ühtegi menetlust läbi viia ilma, et see puudutaks interneti poolt. Tulevikus me peame kõikide kuritegude uurimisel tegelema sellega, mis on nähtav internetis. Kui kuritegevus kolib internetti, siis me peame ise samuti olema selleks valmis oluliselt laiemalt kui seni. Näiteks laiendame veebikonstaablite tegevust, kes hakkavad asuma igas jaoskonnas inimestele toeks.

Inimesi on erutanud viimasel ajal linnapilti tekkinud punased jalgrattarajad. Mida teie politseinikuna nendest arvate?

Igasugune tegevus, mis aitab ohutust parandada, on vajalik ja kasulik. Kui me püüame liikluses eri liiklejate voogusid omavahel eraldada, siis see on hea. Kindlasti on see samm paremuse poole, kui püütakse radu tähistada. Jah, kindlasti ei ole see samas lõplik või ideaalne lahendus, mida tahaksime näha. Kui vaatame, kuidas teistes riikides on lähenetud, siis kindlasti annaks turvalisusele kõvasti juurde, kui eri tüüpi liiklejate teed oleksid omavahel eraldatud. Et oleks aru saada, et siin on sõidutee, siin jalgrattatee ja siin jalakäijate osa.

Kahtlemata tähendab taolise olukorra saavutamine aga väga suuri planeerimisi, investeerimisi. Teistpidi seab piirangud linnaruum, mida lihtsate vahenditega ei saa paraku palju muuta. Tulevikus võiks sellega hoogsalt edasi tegeleda. Arvan, et punased rajad oli lihtsalt üks samm, mis sai tehtud.

Teisalt tähistamisest üksi ei piisa. Tuleks vaadata, et ka sõidukite kiirused oleksid piiratud kohtades, kus need jalgratta- ja sõidukirajad koos eksisteerivad. Ja kus nad ristuvad omavahel. Seega tuleb tegeleda ka sõidukite kiirusega.

Kui varem tekitasid liikluses peamiselt peavalu noored poisid vanades BMW-des, siis nüüd tuntakse suuremat hirmu tõukeratturite ees, kusjuures ohtlikult sõitjaid paistab leiduvat igas vanuses ja ühiskonnakihis. Kas ei peaks nende sõitmist jalakäijate vahel, kõnniteedel kuidagi piirama?

Eks neid on piiratud ka. Ainuüksi reguleerimine ei aita olukorda lahendada. Asju on erinevaid, mida teha tuleb. Kui vaatame praegu tõuksiõnnetusi, siis need on valdavalt ühe mehe õnnetused. Ehk siis tõuksijuht kas kukub, on alkot tarvitanud, või sõidetakse nagu pole mõeldud – kahekesi. Mis piiranguid me ka ei seaks, ega see kirjeldatud olukordi ei vähenda.

Ma ei ole seda meelt, et kolime tõuksid sõiduteele, sest seal on ohud suuremad. Mida aga tasuks vaadata, siis see punane jalgrattatee on üks võimalus, ja ma vaatan linnas, et ka tõuksid on hakanud seda punast teed hoogsalt kasutama. Seega tuleb eraldada need liiklusvood selgelt: et siin on jalakäijate ja siin tõukside alad. Siis inimesed ei tunnetaks niimoodi ohtu.

Teisalt me oleme suhelnud rentijatega, nii Boldi kui Thulega. Nemad tajuvad samuti, et äritegevuse mõttes on kasulik mõelda turvalisusele. Ja nad on valmis tegema koostööd. Kiirust on teatud kohtades tõuksidel juba piiratud. Kasulik on öisel ajal kiiruste piiramine, sest kui inimesed vaatamata hoiatustele joobes sõidavad, ja satuvad õnnetusse, siis tagajärjed on kergemad.

Positiivsena saab esile tuua, et kui täna laenutad tõuksi, siis saad juba kaasa rea hoiatusi ja n-ö loengu.

Kas politsei ei peaks siiski jõulisemalt kohati sekkuma?

Me oleme järelevalvesse panustanud – jälgime, mis toimub. Iga nädal saab paarkümmend inimest lisaks nendele, keda noomitakse ja hoiatatakse, ka reaalselt karistada. Mitte ainult siis, kui patrull rikkumist märkab, vaid me teema ka sihtsuunitlusega järelevalvet.
Loomulikult me ei saa aga eeldada, et politsei valvab kõikidel kergliiklusteedel tõukside järele. Meile on oluline saavutada, et nii tõuksidele tehniliste piirangute kui inimeste veenmise kaudu oleksid riskid maandatud.

Ühe ja teise küsimusega jõuame ikkagi ressursini välja – kas patrulle on praegu näiteks piisavalt või tulete nii nibin-nabin omadega välja?

Ükskõik mis riigis, kui küsite politseijuhi käest, kas on piisav, siis alati vastatakse, et muidugi võiks rohkem olla.
Teistpidi peame jälgima, millised on meie reaalsed võimalused. Ma arvan, et tuleme praegu oma ülesannetega kenasti toime. Saame oma tegevust targemalt korraldada. Tänagi paigutame rohkem patrulle välja aegadel, kui on selleks suurem vajadus. Me ei pane iga päev välja konstantset numbrit. Keskmine patrulli arv tunnis on üle 30… kusagil 33. Näiteks tänase hommiku võtmes, kui riskid madalad, on see number linnas 27. See laseb võimalusi paremini kasutada.

Muidugi tahame, et meil oleks tohutud jõud kasutada. Aga kui mõtleme laiemalt, siis patrull ikkagi lahendab toimunud sündmust. Ootame väga meie kõigi ühist panustamist sündmuste ärahoidmisse. See on põhjus, miks iga päev teeme koostööd omavalitsustega, et näiteks otsida lahendusi perevägivalla juhtumitele – et need päriselt ära lahendada, ja me ei peaks sinna iga natukese aja pärast väljakutsele sõitma.

Kas politsei on liiga palju sunnitud tegema sotsiaaltööd?

Kui me tahame ära hoida teatud halbu sündmusi, siis peame laiemalt, ühiskonnana panustama sotsiaalpoolde. Me siiski suudame politseis üha rohkem kaasa tõmmata nii kohalikke omavalitsusi kui teisi partnereid.

Kas joobes inimene, kes ei oska koju minna, on politsei probleem või sotsiaalprobleem? Miks inimene sellisesse seisu on jõudnud? Me ei saa kuidagi keelata inimest alkoholi tarvitamast. Me saame ainult abi pakkuda talle tema abitus seisundis, ja võimaldada kaineks magamist. Probleemi, miks ta joob, on aga politseil väga raske lahendada. Ühiskonnas peab leiduma rohkem võimalusi varajasemaks sekkumiseks – ehkki jah, kõiki inimesi ei aita ka pakutavad abivõimalused.

Usun siiski, et paljusid inimesi on võimalik toetada, et nad ei jõuaks olukordadesse, kus on vaja politsei kutsuda. Siin on arenguruumi meil kõigil.

Sõnasabast haarates – mupo aparaat ju töötab ja ehk võiks nendel lasta see purjus inimene koju või kainestusmajja vedada? Mida arvate palju arutatud küsimusest – mupole õiguste juurde andmisest, sest riigipolitseil jätkub isegi tööd paljudel rinnetel?

Kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksused on kindlasti meie jaoks hindamatu tugi. Jah, tõepoolest, Tallinnas saab munitsipaalpolitsei tegeleda paljude inimesi häirivate probleemidega. Varem pidime näiteks palju tegelema koduloomade pidamise küsimustega – kasside-koertega. Samuti ühistranspordi probleemidega. Siin on meid tugevasti toetanud omavalitsuse korrakaitseüksus.

Oleks väga hea, kui mupol oleks võimalik ka selliste sotsiaalprobleemidega tegeleda, nagu joobes inimesed, sest see jõuab ringiga niikuinii omavalitsusse. Tekib ju küsimus, miks see inimene ikkagi magab tänaval. Me loomulikult püüame samuti infot KOV-ile edastada. Aga siis oleks see veel lähedasemalt KOV-i mure – et see inimene ei satuks sinna tänavale. Tema äravedamine tähendab ju riigipolitseile täiendavat kulu.

Mul on siin väga hea meel, et Tallinn on panustanud kainestusmajja. See oli suur samm, et see võimalus loodi. Teistpidi ma ei nõustu, et mupol oleksid politseiga täiesti võrdsed õigused. Mõistlik on hoida ikkagi riikliku sunni rakendamise õigust ainult riigipolitsei käes.

Olete uurinud kogukonnakeskset politseitööd. Mida see lühidalt tähendab?

See tähendab politsei koostööd kogukonna eri gruppidega, eri liikmetega. Turvalisuse küsimused on keerukad. Need hõlmavad väga paljusid osapooli ja neid saab edukalt lahendada ainult koos. Traditsiooniline lähenemine, kus politseinikud kui professionaalid tegelevad turvalisuse küsimustega ja teised hoidku eemale – see ilmselt ei ole mõistlik. Me ei saa muidugi kõiki probleeme lahendada kogukonnakeskse politseitööga. Näitena võib tuua raske peitkuritegevuse.

Te olete näinud milliseid kannatusi võib sõda tuua, kui käisite Bosnias ja Hertsegoviinas politseimissioonil. Mida seal õppisite?

Õppisin toime tulema meeskonnas, kus on koos paljud erinevad kultuurid. Olin väikese tiimi juht, milles leidus kümne rahvuse esindajaid. Bosnia on keerulise poliitilise ülesehitusega riik, kus olid toeks erineva taustaga partnerid, kellega pidi iga päev koostööd tegema. Ja sa õppisid seal mõistma eripärasid. Ei saanud nii võtta, et sul on ainuõige lähenemisviis. Igaühel oli seal oma kogemuste pagas, igaühel oma teadmine. Sa pidid sellest sünteesima lähenemisviisi, mis oleks vastuvõetav kohalikule politseile.

Meie ülesanne oli seal peamiselt kohaliku politsei nõustamine, nende arendamine. Keskendusime ka võitlusele organiseeritud kuritegevusega, mis on seal üsna suur murekoht. See oli väga hea kogemus. Olen öelnud nii oma lähedastele kui ka kolleegidele, et ühtegi otsust oma karjääri osas ma ei ole kunagi kahetsenud. Olin seal kokku pisut kauem kui poolteist aastat.

Teistpidi ma nägin, mida teeb sõda ühe ühiskonnaga, kuidas inimesed sellest üle on. Mismoodi nad sellega toime tulevad. Kõik see aitab paremini mõista turvalisust kõige laiemas mõttes. Teistpidi nägin, kuidas kohalikud oskasid elust rohkem rõõmu tunda kui meie siin. Eestlastena oleme väga nõudlikud iseenda ja ümbritseva suhtes. Seal võetakse asja võib-olla mõneski küsimuses rahulikumalt – nagu ikka lõunamaale kohane. Teinekord vaatad ja mõtled, et miks me, eestlased, end niimoodi kiusame. Seal suutsid inimesed vaatamata, et neil oli raske saatus, sest pea kõik perekonnad olid kuidagi sõjas pihta saanud, rõõmustada lihtsate asjade üle.

Kas sattusite ka ärevatesse situatsioonidesse?

Teatavasti pandi Bosnia-Hertsegoviinas sõdade ajal maha hästi palju maamiine. Paljud piirkonnad olid seal tähistatud märkidega, et siin on miiniväli, sinna ei tohi minna. Minu kõige ärevam hetk oli, kui me mägedes koos kolleegidega sõitsime ja jõudsime kuhugi tupikusse, kus ma hakkasin autot ümber pöörama ja tagurdades sain aru, et olin tagurdanud miiniväljale. Hoiatussilt oli kasvanud kõrge rohu sisse – alguses polnud näha. Siis me hoidsime seal kõik hinge kinni ja mõtlesime, et katsume täpselt sama rada pidi välja sõita, et siis tõenäoliselt midagi ei juhtu.

Teisalt me olime kursis kohaliku politsei poolt registreeritud sündmustega selles regioonis. Iga nädal sai mõni inimene maamiinide tõttu surma. Kohalikud elanikud, sealhulgas lapsed, eksisid miiniväljadele. Siis said aru, kui suur murekoht on maamiinid taolistes sõjajärgsetes piirkondades. Ennustati, et kui maamiinide ärakorjamisega samas tempos jätkatakse, läheb 70 aastat veel. Kui hiljuti seal uuesti käisin, siis oli pilt mõnevõrra parem – vähemalt märke juba vähem väljas.

Milline teie politseisse sattumise lugu on? 1990ndate algul tahtis enamik äri teha ja vähesed politseinikeks saada.

No mina tahtsin hoopis põllumeheks hakata! Kui aus olla. Elasin talus Pärnumaal. Ja minu esimene eesmärk oli see. Üritasin EPA-sse õppima minna. Esimesel katsel ei saanud sisse. Siis pidin mõtlema, mida edasi.

Täiesti juhuslikult sattusin kokku oma sõiduõpetajaga – käisin keskkoolis autoklassis. Ta tegutses põhitööna miilitsas, õigemini, siis oli just politsei loodud. Ja ta küsis, et meil on inimesi vaja, kas ma ei taha tulla. Mõtlesin, et vaatan, mis värk on. Ma kindlasti ei ole seega inimene, kes on eluaeg unistanud politseinikuks saada.

Üsna vähesed, kes tol ajal alustasid, on tänaseks veel politseitööl?

Paar aastat olin politseis töötades ise samuti pisut mõtlik, aga siis sain ikkagi aru, et see töö mulle sobib. Et tahan seda päriselt teha. See sundis mind edasi õppima. Arenema. Esimene aasta töötasin üldse igasuguse hariduseta politseis. 1991 anti sulle seal kohapeal kiire väljaõpe. Kolleegid juhendasid, kuidas midagi tegema peab. 1992 läksin alles Paikuse kooli.

Pärast lõpetamist vaatasin, et see jääb ikkagi mulle elutööks. Hiljem läksin edasi sisekaitseakadeemiasse. Tänaseks olen teinud sinna peale veel kolm magistrikraadi. Üks on haldusjuhtimine, teine saadud rahvusvaheise politseikoolituse raames ja puudutab rahvusvahelist politseikoostööd. Ja kolmas käsitleb digimuutusi ettevõtluses – Tallinna Tehnikaülikoolist.

Pidevat enese arendamist ootan ka kolleegidelt Sellest teadmisest ja oskusest, mis omal ajal Paikusel omandasin, on nüüd kasutuskõlblik ehk mõni protsent. Isegi sellest haridusest, mille sain 2001. aastal sisekaitseakadeemias, on õigusruumi mõttes kasutatav väga väike osa. 15-20 aastat tagasi polnud ju interneti teemad üldse olulised.

Kas vaatate krimiseriaale, loete taolisi raamatuid, või ei taha vabal ajal politseist midagi kuulda?

Eks me kõik oleme inimesed. Filmid ja raamatud on romantiline ettekujutus politseitööst. See, mida siin iga päev teeme, pole päris sama. Eriti lahe on vaadata filmi, kui sa tead, kuidas asjad päriselt toimuvad.

Vaatate ja muigate?

Vaatan ja muigan jah, aga filmivaatajana elad ikka sellesse maailma sisse, mida seal näidatakse. Mulle meeldivad Briti politseisarjad. Muidugi ei jõua neid iga päev vaadata. Eks meelelahutust on kõigile vaja.

Kurjategija käte raudu panemise ülev hetk saab reaalelus siiski osaks vähestele politseinikele?

Jaa, see on ikka reaalelus suur meeskonnatöö. Kui filmides kujutatakse, et üks isik lahendab kõik otsast lõpuni ära, siis tegelikult on taga suur meeskond, kes näeb palju vaeva. On palju rutiinset, tüütut tööd, mida kunagi filmi panna ei saa, aga mis võtab ära põhiosa uurimise ajast. Kinnipidamine on suur finaal pikale ja raskele tööle, mida on kaua aega tehtud.

Teisalt ma tean, et politseinikud naudivad väga seda protsessi, kus jupikaupa urgitsedes jõuad selleni, mis tegelikult juhtus. See on pikk pusimine, aga ka intellektuaalne väljakutse.

Läbinud politseikarjääris kõik trepiastmed

• Astus politseiteenistusse 1991.
• 1991-2001 eri ametites Pärnu politseiprefektuuris – liikluspolitseis, välipolitseis ja korrapidamistalituses
• 1992-1993 õppis Paikuse politseikoolis
• 2001-2003 Tallinna politseiprefektuuris Põhja ja Lõuna osakondades komissar ja ülemkomissar
• 2001 lõpetas sisekaitseakadeemia politseikolledži
• 2004-2008 Lääne prefektuuris korrakaitseosakonna politseidirektor
• 2008-2010 EL-i politseimissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas
• 2010-2017 arendusosakonna juht politsei- ja piirivalveametis
• 2017-2021 Taltechi administratsioonidirektor
• Aprillist 2021 Põhja prefekt

Allikas Pealinn.ee