Ühe kolmeaastase tüdruku, kes parajasti nukkudega mängis, igahommikused sõnad olid, et ema täna jälle ei tule. “Seda on ikka väga kurb vaadata, et vanemad ei täida neid lubadusi, mis oma lastele antakse. Aga lapsed enam ei usu ja nii see väike tüdruk kordaski päevast päeva, et ema täna jälle ei tule,” jagas Tallinna Laste Turvakeskuse Lilleküla üksuse juht Tiina Simson üht nukrat lugu saates „Tallinna panoraam“.
Turvatunne ja kodusoojus ei ole kahjuks mitte iga lapse jaoks tavapärane. Igal aastal jõuab Tallinna Laste Turvakeskusesse üle saja lapse. Põhjused, miks lapsed sinna sattuvad on erinevad, kuid alati väga keerulised ja rasked.
Eriti valusad on lood, kus vanemad ei soovi last enam enda juurde. Ajal, mil sündimuse arv kahaneb, leiab üks hulk lahku läinud emasid ja isasid, et nende uues elus enam ühise lapse jaoks ruumi ei ole. Loomulikult on see lapse jaoks trauma, kui ta tajub, et kumbki tema bioloogiline vanem teda enam oma ellu ei soovi või isegi kui soovib, ei taha ta teda enda juurde elama.
Allakäigutrepi algus
Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Priit Siig teab rääkida, et sellised traumad mõjuvad lapsele väga raskelt. “Kui see laps ühel hetkel jõuab teismeikka, siis loomulikult traumad erineval moel hakkavad avalduma tema käitumises. See võib olla agressiivsus, meelemürkide tarvitamine, koolikohustuste mittetäitmine või tänavale sattumine. Ning siis hakkab see allakäigu trepp pihta,” ütles Siig.
Turvakodus üritatakse lastele tagada võimalikult normaalse pereelu sarnane olukord. Koos lastega õpitakse, käiakse erinevatel üritustel, neid kuulatakse ja pannake tähele. Eelkõige on turvakodu eesmärk toetada aga raskusse sattunud peret, et lapsed saaksid koju tagasi pöörduda. Kahjuks see alati ei õnnestu.
“Ma arvan, et meil rekord, kus laps on siia tagasi sattunud, on viis korda. Kahjuks nii see on. Kui tegemist on ikka mingisuguse vaimse probleemi, narkomaania või alkoholismiga, siis nende perede lapsed kipuvad siia tagasi tulema,” rääkis Tallinna Laste Turvakeskuse sotsiaalpedagoog Olavi Laurimaa.
Päevakorras on hoopis uut moodi probleemid
Tallinna Laste turvakeskuse Lilleküla üksus avas uksed aastal 1993. Nende 28 aasta jooksul ei ole probleem, et lapsed end kodus turvaliselt tunda ei saa, meie ühiskonnas kübekestki raugenud.
Egert, kelle peres kestis alkoholism ja koduvägivald seitse aastat, leidis abi just Tallinna Laste Turvakodust. “Politsei käis meil kodus iga päev. Ema peksti ning ka mina elustasin enda ema mitu korda. Ma ei tahtnud kodus olla ja nii ma sattusin üheksa aastasena Koplisse,” meenutas noormees, kes hakkas toona tänavaeluga tegelema. “Ma magasin vihmas ja lumes, ma ei saanud endaga hakkama. Turvakodu oligi üks koht, mis mind aitas .”
Tiina Simson, kes asus 1997. aastal Lilleküla Turvakodusse praktikale, arvas toona, et paari aasta pärast turvakodusid enam vaja ei ole ning kõik lapsed saavad õnnelikult kodus elada. Tegelikkus on aga see, et probleemid, millega lapsed turvakodusse sattuvad, on ajaga hoopis keerulisemaks muutunud. “Kui üheksakümnendatel olid lapsed nõndanimetatud tänavalapsed, neil ei olnud süüa, neil ei olnud riideid ja nende vanemad olid hädas, sest Eesti Vabariik alles oli oma esimestes kasvuraskustes, siis praeguseks hetkeks on päevakorda kerkinud hoopis uued teemad,” rääkis Simson.
Vanematel puuduvad vanemlikud oskused
Tallinna abilinnapea Betina Beškina tõdes, et lapsevanemad sageli ei oska lastega ümber käia ja vanemlikud oskused vajaksid arendamist. “Selles osas linn teeb ka oma tööd ja pakub vanematele palju erinevaid koolitusi,” lisas Beškina.
Kui lastekaitsetöötajad näevad, et lapsel ei ole turvaline koju tagasi minna, siis sellistel juhtudel suunatakse laps elama asenduskodusse. Tallinna laste puhul on selleks kohaks tavaliselt Tallinna lastekodu, kuid on ka teisi lahendusi. Ühe variandina näiteks suunatakse laps hooldusperre.
“Mina tegelikult sooviksin, et kõik vanemad märkaksid, kui toredad lapsed neil. Soovin, et nad oskaksid kiita oma lapsi ja tunnustada neid. Kui see lapseke juba peres on, siis tuleb leida aeg, et oma lapsega tegeleda,” lisas Simson.
