Ma olen alati arvanud, et olen üsna tark lapsevanem. Olen harjunud analüüsima, otsima põhjuseid ja leidma loogilisi lahendusi. Probleemid tööl? Lahendatavad. Keerulised olukorrad elus? Mõtled läbi ja liigud edasi. Olin veendunud, et kõrge IQ ja hea eneseväljendus annavad mulle lapsevanemana tugeva eelise. Kuni mu lapsed esitasid kolm küsimust, mille ees jäi kogu mu enesekindlus vait.
Need ei olnud küsimused stiilis „miks taevas on sinine“ või „kust lapsed tulevad“. Need olid küsimused, mis tabasid mind ootamatult sügavalt ja panid mõistma, et lapsevanemlus ei mõõdu teadmiste ega intelligentsusega, vaid aususe, kohalolu ja julgusega mitte teada.
Esimene küsimus tuli täiesti ootamatult: „Kas sa oled päriselt õnnelik?“
See küsimus lõi mind hetkega rivist välja. Mida tähendab „päriselt“? Kas ma peaksin rääkima tööst, kohustustest, väsimusest või nendest hetkedest, kus ma lihtsalt toimisin autopiloodil? Ma sain aru, et ükski tark vastus ei tööta, kui see ei ole aus. Lapsed näevad läbi maskide ja viisakate vastuste. See küsimus pani mind endalt küsima midagi, mida ma olin ise kaua vältinud.
Teine küsimus kõlas veel lihtsamalt, aga oli veel raskem: „Miks sa vahel karjud, kuigi ütled, et armastad meid?“
Sellele ei saanud vastata loenguga stressist, piiridest või kasvatusteooriatest. See küsimus puudutas vastutust. Mitte seda, kas mul on põhjus, vaid seda, kuidas minu käitumine neid mõjutab. Siin ei aidanud kõrge IQ, vaid ainult oskus vabandada ja tunnistada, et ka täiskasvanud eksivad.
Kolmas küsimus oli kõige vaiksem, aga kõige valusam: „Kas sa kuulad mind päriselt või lihtsalt ootad, et ma rääkimise lõpetaksin?“
Sellel hetkel sain aru, kui sageli me ajame segamini kuulamise ja kohaloleku. Ma olin füüsiliselt olemas, aga mõtetega mujal. Lapsed tajuvad seda teravamalt kui keegi teine. See küsimus ei nõudnud vastust, vaid muutust.
Need kolm küsimust õpetasid mulle rohkem kui ükski raamat või koolitus. Nad näitasid, et lapsevanemlus ei ole teadmiste demonstratsioon, vaid suhe. See ei ole võime anda õigeid vastuseid, vaid julgus olla haavatav, aus ja päriselt kohal.
Kõrge IQ võib aidata probleeme lahendada, aga laste kasvatamisel ei ole küsimus probleemide lahendamises. Küsimus on ühenduses. Ja selles ei ole tähtis, kui tark sa oled, vaid kui ausalt ja avatud südamega sa suudad vastata – ka siis, kui vastus on „ma ei tea, aga ma püüan“.
