Vahendame Marii Karell facebook postistust
Oleme Telesaade Laser valimissaatega käinud erinevate erakondade valimisüritustel ja kampaaniatelkides. Nii käisime ka Martin Helme ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond üritusel “Tule kohtuma järgmise peaministriga” Rakveres.
Ma teadsin, et ükskõik, mida ma seal teen või küsin, ei sobi neile. Niisiis otsustasin algusest peale hoida madalat profiili, et jumala eest mitte anda põhjust sattuda Uute Uudiste artiklitesse. (Spoiler: see ei õnnestunud.)
Siiski ei olnud ma selleks valmis, et reaalselt tajun hirmu. Kohe ürituse alguses seisis üks mees minust mõne meetri kaugusel, vahtis otsa ning käskis “?%&#/ tõmmata” ja kaamerad kokku pakkida.
Minu eesmärgiks oli püstitada küsimus, kas on okei, et Riigikokku kandideerib Marti Kuusik, kellel on selja taga kolme aasta pikkune kohtutee seoses perevägivalla juhtumiga. Kohus tõestas, et naine sai kehavigastusi kodus ja mitte kukkumise teel. Kuid ei suutnud tõestada, et lööjaks oli Marti Kuusik.
Kuusik kandideerib Lääne-Virumaa ringkonnas EKRE nimekirjas teisena. Kas me reaalselt kujutame ette, et kui ta osutub valituks, siis ta läheb tööle riigikokku? Või saab ministriks? Kas päriselt ka võib Eestis olla ministriks inimene, kellel on nii tugev süüdistus perevägivallas?
Muidugi nii kaugele ma nende küsimustega EKRE koosviibimisel ei jõudnud, sest mulle tehti kiiresti selgeks, et see on sobimatu teemapüstitus. See on omapärane, et nii kaua, kui ma küsisin kenasid küsimusi ja käitusin nii, nagu EKRE poliitikud ühelt korralikult naisajakirjanikult eeldavad, seni oli kõik okei.
Kui aga üritasin diskussiooni tõstatada või seada mõnda EKRE valimislubadust kahtluse alla, olin “lollakas” ja “seeni teinud”. Täpselt nii vastab mulle Martin Helme.
See jõupositsioon, millega mind üritatakse kogu kongressi ajal paika panna, illustreerib hästi patriarhaalset lähenemist. Seni kuni ma võtan omaks ideaalnaisele omastatud käitumismalle – olen naeratav, aupaklik, õrn – seni on kõik hästi.
Kuid nii kui ma unustan oma rolli ja olen nii nagu ma ise olen, ütlen seda, mida ma tegelikult arvan, asutakse mind kiiresti alandaval moel paika panema.
Ma tajusin kui kähku sõidetakse mu mõtetest üle ja kui kiiresti ma tegelikult hakkan kahtlema: äkki ma olengi lollakas?!
See mõju on nii tugev, et saan alles järgmisel päeval aru, mis minuga tegelikult juhtus. Ja tunnetan alles siis päriselt, kui palju sisu peab olema meie naispoliitikutel, kes ei kuulu EKREsse ja keda avalikult Riigikogu puldist alandatakse. Taluda seda ja ikka enesekindlaks jääda, järjekindlalt oma asja eest seista ja mitte kõikuma lööda, see nõuab ekstrapingutust.
Mind süüdistatakse seal loos selles, et ma ei ole olnud EKRE suhtes seni eriti sõbralik. Seda esitatakse kui fakti. Ehkki see on emotsioon. See on omane äärmusparempoolsele liikumisele esitada oma tunnet fakti pähe.
Fakt on see, et tegime Laseris loo kaks aastat tagasi, kus rääkisime, kuidas EKRE valdab krüptofašismi peensusteni ning kuidas seeläbi osavalt noori mõjutatakse.
Fakt on see, et mina olen liberaalsete vaadetega ja pole kunagi seda EKRE poliitikute eest varjanud. See aga ei tähenda seda, et maailmavaateliste punktide üle ei võiks vaielda. Et elektrihinna, tuumajaama või abortide teemal ei võiks vaielda. Seda vaidlust on aga väga raske üles võtta, kui mind tembeldatakse lollakaks.
“Sõna on vaba,” nagu ütles Kersti Kaljulaid. Ja iga hääletaja hääl on vaba.
Vaadake või ärge vaadake täna TV3 Eesti / TV3 Estonia kl 20.00, kuidas mul ja Telesaade Laser võttemeeskonnal EKRE kongressil läheb.
Aga valima minge kindlasti!
Allikas. Marii Karell
