Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2021. aastaga vähenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,3 protsendipunkti võrra ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus kasvas 2,1 protsendipunkti võrra.
Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelgu sõnul näitab suhteline vaesus sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 303 900 inimest, keda on pea 3000 võrra rohkem kui 2021. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 756 eurot,“ ütles Remmelg.
Suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim eelkõige üksi elavate vanemaealiste hulgas. „2022. aastal kasvas aga suhteline vaesus kõige enam lastega peredes, eelkõige kolme ning enama lapsega perede hulgas. Seda on 4,6 protsendipunkti rohkem kui 2021. aastal,“ selgitas analüütik ja lisas, et üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis koges suhtelist vaesust 79,1% elanikest, mida on 2,6 protsendipunkti vähem kui aasta varem.
Suhtelise vaesuse määr leibkonna tüübi järgi, 2020–2022
Üksikvanematest koges suhtelist vaesust 34,8% ning kolme ja enam lapsega peredest 18,6%. „Suureks mõjutajaks võib pidada eelkõige 2021. aasta teise pensionisamba väljamakseid, mis tõstsid keskmist sissetulekut ning vähendasid laste ja tööealiste leibkondade hulgas suhtelise vaesuse määra,“ selgitas Remmelg. Ta täpsustas, et 2022. aasta sissetulekute kasv oli möödunuga võrreldes väiksem ning suhtelise vaesuse määr tõusis eelkõige nendes leibkonnatüüpides, kus eelmisel perioodil tehti enim pensionisamba väljamakseid.
Kõige kõrgem oli suhtelise vaesuse määr Lääne (34,3%), Viljandi (34,3%) ja Lääne-Viru (33,0%) maakonnas, kõige madalam endiselt Harju (17,6%), Järva (19,1%) ja Tartu (20,5%) maakonnas. Suhteline vaesus tõusis enim Lääne-Virumaal (10,3 protsendipunkti), Läänemaal (6,5 protsendipunkti) ja Viljandimaal (4,4 protsendipunkti), langes aga kõige rohkem Võru- (8,5 protsendipunkti), Hiiu- (6,3 protsendipunkti) ja Ida-Virumaal (5,2 protsendipunkti).
Absoluutse vaesuse kasvu põhjustab suur hinnatõus
Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 303 eurot,“ ütles ta.
„Absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu kasvu taga on 2022. aastal toimunud suur hinnatõus, mis tõstis elatusmiinimumi piiri rohkem kui kunagi varem: 30% ehk 234 eurolt 303 eurole. Sissetulekud, sealhulgas erinevad toetused, ei kasvanud 2022. aastal aga samasugusel määral,“ selgitas analüütik ja lisas, et toetused mõjutavad madalama sissetulekuga inimeste toimetulekut oluliselt.
Absoluutse vaesuse määr tõusis enim mittetöötavate inimeste hulgas, veidi vähem hõivatud inimeste hulgas. 2022. aastal koges absoluutset vaesust rohkem kui iga viies töötu. Üle pika aja langes absoluutsesse vaesusesse ka pensionäre, sest rahvapension, 275 eurot, oli 2022. aastal madalam kui elatusmiinimum.
„Vanuserühmiti kasvas absoluutne vaesus 2022. aastal endiselt kõige enam noorte 18–24-aastaste hulgas. See tähendab, et iga kümnes noor elas eelmisel aastal absoluutses vaesuses. Samuti elas absoluutses vaesuses rohkem kui iga kümnes üksikvanemaga leibkond,“ lisas Remmelg.
Absoluutse vaesuse määr hõiveseisundi järgi, 2020–2022
Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2023. aastal 1% võrra vähem kui eelneval aastal. Ilmajäetust koges 6,2% elanikkonnast ehk ligi 84 000 inimest. „Kõige rohkem tajusid ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud (8,4%), kõige vähem aga 16–24-aastased (3,5%). Kõige rohkem vähenes ilmajäetuse tunnetamine üksikute, alla 65-aastaste hulgas ning kõige rohkem kasvas see üksikvanemate hulgas,“ ütles analüütik.
Suhtelise ja absoluutse vaesuse määr, 2004–2022
Hinnangud põhinevad 2023. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 5564 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2023. aastal 2022. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.
Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav aasta sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist; 2) kodu piisavalt soojana hoidmist; 3) ettenägematuid kulutusi; 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist; 5) nädalast puhkust kodust eemal; 6) autot; 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist; 8) kulunud riiete asendamist uutega; 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid; 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal; 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist; 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua; või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.
Allikas. Statistikaamet
