Ma ei mõista siseminister Mart Helme varjamatut vaenu meie ühiskonna vastu. Jutt on ju meie oma inimestest – meie politseinikud ja õpetajad, meie loomeinimesed ja ehitajad, meie naabrid, töökaaslased, sõbrad. Ka võhivõõrad, kuid siiski meie inimesed. Nende jagamine ja liigitamine seksuaalse sättumuse, nahavärvi või mõne muu tunnuse alusel õigeteks ja valedeks, meieks ja nendeks, on lubamatu, äraspidine meie põhiseaduse vaimule ja ka inimlikult lihtsalt tülgastav.
Jah, muidugi on see provokatsioon, millega jagatakse inimesed väärtuslikemaks ja vähemväärtuslikemaks selle alusel, millisena nad sündinud on. Millist ajajärku see asjaolu meile meenutab?
Mul on häbi ja mul on kurb, et Eesti inimesed, kes usuvad Eesti põhiseaduses kirjapandut, et seaduse ees oleme oma kodus kõik võrdsed ja kes arvavad seega poliitikute omavoli eest end kaitstud olevat, said järjekordselt teada, et meil on valitsuses minister, kellele Eesti inimeste inimväärikus on vähem oluline tema õigusest kasutada võimupositsiooni teiste alandamiseks.
Me ei tohi kunagi kurjusega leppida. Kurjus ja vihkamine ei saa kunagi olla poliitiline agenda, kus mõtleme, et see ongi ühe erakonna poliitika ja elame edasi. Sel hetkel, kui me kurjuse normaliseerime, okupeerime me iseendid.
Selliste seisukohtadega minister ei sobi Eesti Vabariigi valitsusse. Eesti inimesed väärivad paremat. Arutasin seda ka täna hommikul peaministriga, kellele oma seisukoha edastasin.
See valu, mida sellised väljaütlemised on pōhjustanud kõikidele Eesti inimestele, kellele tōeline Eesti Vabariik ja tema põhiseadus on kallid, kellele kaasinimeste heaolu läheb korda ja kes on alati lootnud, et meie enda valitsused, olgu nad mistahes parteidest koos, on jäägitult ustavad Eestile, teeb haiget ka mulle.
On kaunis sügispäev. On võimalik vaadata mööda juhtunust ja öelda, et see on kõigest poliitika. Aga tegelikult on võib-olla käes nädalavahetus, mil lakkab olulises osas toimimast inimeste usaldus oma riigi aluste suhtes. Seda on veel võimalik muuta. Seda tuleb muuta.
