Keit Pentus-Rosimannuss: Tulumaksumäär tuleks langetada 13-15 protsendile
Mitte „Kuidas te jagada oskate?“ vaid „Kuidas teie maksupoliitika toetab majanduskasvu?” Maksudebatt on demograafilisi trende arvestades 2023. aasta valimiste üks olulisemaid debatte, aga selle sisu ei tohi taandada kõikide võimalike maksude üleslugemisele ja lihtsustatud arutelule millist ja kui kiiresti neist tõsta.
Tööjõumaksud on meil juba liiga kõrged, Eesti ei ole sellise tööjõumaksu tasemega enam rahvusvahelises konkurentsis võitjate poolel. Armutu riikidevaheline konkurents töökohti loovate investeeringute pärast eeldab, et otsime võimalusi tööjõumaksude vähendamiseks, samal ajal jälgides, et tervishoiukulud, sotsiaalkulud oleksid ka vanemaks jäävas ühiskonnas kaetud. Seda saab teha kogu maksusüsteemi tervikuna vaadates, mitte üksikuid makse välja nokkides.
Maksusüsteemi arutelude juures peab esmalt kokku leppima eesmärkides. Pean oluliseks, et maksusüsteem toetaks rohe- ja digipööret ja tulu teenimist ning investeerimist ning pärsiks saastamist, ressursi(väär)kasutust, tervistkahjustavat käitumist ja ülemäärast tarbimist.
Nüüd hooldusega seotud murest. Kuidas lahendada eakate eest hoolitsemine viisil, et hoitud oleks nii pereliikmete kui ka vanade väärikus, on igal juhul üks olulisemaid lahendust ootavaid probleeme. Uue hoolduskindlustusmaksu asemel oleks muidugi pidanud sada korda järgi mõtlema enne, kui pensioni II sammas ära lammutati – sisuliselt täitis II sambasse kogumine sama eesmärki. Hoolduse rahastamine on üks osa üldistest ühiskonna vananemisega seotult kasvavatest sotsiaal- ja tervishoiukuludest, mida tuleb samuti vaadata tervikuna.
Võiksime arutada, kuidas omavalitsuste tulubaasi kasvatada nii, et nad suudaksid oma inimestele tagada vanaks jäädes hooldusvõimaluse ja saaksid kasvavat koormust ilma uue maksuta katta. Üks variant on suurendada omavalitsuste tulubaasi riigi tulumaksuosa arvelt. Täna on üldine tulumaksumäär 20%. Üks variant on vähendada kõigile kehtivat üldist tulumaksumäära 13-15%ni (täna laekub omavalitsustele 11,96%), aga nii, et riiklik tulumaks kaob üldse ära ja kogu tulumaks laekub kohalikele omavalitsustele. Selline muudatus vähendaks oluliselt ka tööjõu maksustamist.
Tervishoiu kasvavate kulude juures tuleb süsteemi enda efektiivsuse ülevaatamise kõrval kindlasti kaaluda ka tööandjate valmisolekut tervisesse rohkem investeerida. Näiteks tuleb tõsiselt kaaluda summa tõstmist, mida tööandjad saavad erisoodustusmaksu vabalt tervisekindlustusse investeerida.
Aga astmeline tulumaks? Tuhandetest astmetest koosneva tulumaksuredeli saime Eestis endale 2017. aastal, tollase Isamaa, Keskerakonna ja sotside valitsuse poolt. Ei olnud hea idee. Algul tundus mitmetele meeldiv võimalus klassivihal põhinevaks nuhtlemiseks – las kõrgema palga saajad maksavad, aga praeguseks on must-valgel kinnitust saanud, et maksuastmed ei vähenda ebaõiglust ja saavad alati lõpuks kätte ka need, keda hoopis toetada oleks vaja. Järgmisel aastal maksavad näiteks üle 200 000 pensionäri Eestis oma pensionilt tulumaksu, enamik neist saavad pensioni keskmise pensioni ulatuses. Samal ajal ütleb OECD, et pensionärid on Eestis teiste riikidega võrreldes väga suures vaesusriskis. Kus on loogika? Rääkimata päästjatest, arstidest ja õpetajatest, kes kiiresti vastu tulevate kõrgemate maksuastmete hammasrataste vahele on jäänud.
Mu meelest peaks üks olulisemaid küsimusi, mida maksudebati käigus poliitikutelt küsitakse, olema mitte „Kuidas te jagada oskate?“ vaid „Kuidas teie maksupoliitika toetab majanduskasvu?”
