Elu ja surma küsimused puudutavad inimese eksistentsi kõige sügavamaid kihte. Meie kultuuriruumis, ühiskonnas ja meditsiiniski on surm ja suremine tabuteema. Ometi teame, et oleme surelikud. Sünd ja surm on elu osad ning meie maapealne elu on ajalik. Patsiendi elulõpu tahteavalduse eelnõu püüab õigusloome kaudu seda teemat avada.
Katri Aaslav-Tepandi, hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi nõunik-peakaplan: Sotsiaalministeerium kutsub patsiendi elulõpu tahteavalduse eelnõuga ühiskonda surma ja suremise üle süvitsi mõtlema. Õigusloome kaudu saab selle eelnõu avaneb uues vahekaardis kohaselt inimene võimaluse etteulatuvalt oma tahet väljendada juhuks, kui ta enam ei ole otsusevõimeline.
Sellega me saame inimesele anda elu lõpuks eneseväärikuse, autonoomsuse ja paradoksaalselt ka teatava kontrolli oma elu ja ravi üle kuni surmani. Mõnes mõttes tähendab see ka vastutustundlikkust, et me ei anna oma lähedastele rasket otsustuskoormat, kui me ise ei ole enam võimelised ennast väljendama ravi osas.
Olen haiglas hingehoidjana vestelnud pikalt aparaatide toel elus oleva vegetatiivses seisundis inimese omastega ning näinud omaste heitlikke tundeid ja soove. Olen näinud konfliktolukordi, kus lähedased ei leia üksmeelt, kuidas ja kas peaks ravi sellisel puhul lõpetama; olen näinud konfliktolukordi ravimeeskonna ja lähedaste vahel, kus elulõppu jõudnud eakale surevale inimesele nõuavad lähedased täiendavaid uuringuid või aktiivravi, ähvardades arste kohtuga või politseiga.
Need on lähedastele ja ravimeeskonnale väga rasked hetked – milline lähedane saaks ilma südametunnistuse vaevata öelda, et jah, lõpetage vereülekanne või kunstlik toitmine või lülitage elushoidev aparaat välja. Meditsiinil on täna võimekus inimest kuid, isegi aastaid hoida vegeteerivas seisundis, teadvuseta, ilma prognoosita paranemisele. Meditsiin ei saa ja tegelikult ei soovigi endale võtta Jumala rolli, otsustamaks viimselt elu ja surma üle. Kui raske haigus on inimesel lõpufaasis, kui inimene on sedavõrd eakas, et surm on leevendus, siis on aeg elu säilitav ja piinu pikendav ravi lõpetada.
Mis on praegu inimese võimalused, kui ta on teadvusetus seisundis?
Tänaste seaduste järgi me saame täie teadvuse juures olla kas tervishoiuteenusega nõus või mitte, me saame ise oma tahet avaldada. Kui inimene ei saa ise oma tahet avaldada, siis saab arst kaudselt välja selgitada inimese soovi, kas lähedastega rääkides või kui inimene on teinud notari juures tahteavalduse, siis notariaalselt. Käesoleva ettevalmistatava seaduse kaudu saab pakkuda võimalust etteulatuvalt nende inimlikult raskete hetkete leevandamiseks. Kusjuures, elu säilitava ja inimese piinu pikendava ravi lõpetamine on ka kristliku usu, halastuse ja kaastunde kohaselt mitte üksnes lubatud, vaid on kohase hoolduse ja kaastunde osa.
Ütlen kohe ära, et selle seadusega me ei räägi eutanaasiast.
Eutanaasia on inimese ühemõtteline surmamine. Patsiendi elulõpu tahteavalduse sisu on ravi piiramine, ravi keelamine, ravist loobumine. Selle otsuse teeb inimene ise etteulatuvalt. See on justkui tulevikutehing iseendaga. See on oma vaba tahte väljendamine: millisel juhul mind ei peaks ravitama, et ma saaksin olla nõus elu loomuliku kuluga, milleks on ka suremine. Seaduseelnõu avab surmast ja suremisest rääkimise tabu-ukse, aga selle taga pole suremisabi, vaid ravi mitte jätkamise otsus. See on väga oluline vahe.
Haiglas oli mul üks selline vestlus, kus omaksed olid meeleheitel: „Teie olete hingehoidja, aidake leida hingerahu. Mida me peame tegema? Mu abikaasal on väga raske krooniline haigus, teda on mitu korda toodud tagasi ellu kiirabi poolt. Ta on öelnud, et ta enam ei jaksa, ta on voodihaige. Arstide sõnul pole prognoosi, et ta nüüd üldse teadvusele tuleb. Miks te piinate minu meest, miks te ei luba tal surra?“
“Seaduseelnõu avab surmast ja suremisest rääkimise tabu ukse, aga selle taga pole suremisabi, vaid ravi mitte jätkamise otsus. See on väga oluline vahe.”
Patsiendi elulõpu tahteavaldus annab nõusoleku ravi lõpetamiseks ja on elu lõppemisega nõustumine. Ei saa välistada, et kunagi me peame eutanaasia teema kogu ühiskonnas läbi rääkima. Minu seisukoht on, et ühiskonnana on meie ülesanne eelkõige arendada välja palliatiivne ravi. Palliatiivne ravi leevendab vaevusi, pakub terviklikku, psühhosotsiaalset, hingelist ja vaimset tuge, parandab enesetunnet ja elukvaliteeti patsientidel ning selle kaudu ka lähedastel. Palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigile abivajajatele. Sotsiaalministeerium on välja töötamas palliatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava. Need teemad on kõik omavahel seotud.
Elu algus ja elu lõpp ning elu ise seal keskel – see on üks tervik. Me oleme ühiskonnana hakanud mõtlema suremise üle ja see on sama loomulik kui arutleda sündimise üle. Igaüks meist saab, tohib ja võib läbi mõelda need elu tõsiasjad, ja selle, mida tähendab vaba enesemääramine, vaba otsustus, väärikas elu lõpp, millist ravi ja hooldust elu lõpus soovime või ei soovi. 2024. aastal me paotasime selle ukse seaduse ettevalmistamise mõttes. Milline see seaduseruum olema hakkab, on järgmisel aastal ühiskonna, rahvaesindajate, seadusandjate vaagida ja otsustada.
Katri Aaslav-Tepandi jõulupühade ja aastalõpu aegne mõtisklus patsiendi elulõpu tahteavaldusest ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu arvamusportaalis 26. detsembril 2024. aastal.
