Teatud määral on katastroofimõtlemine osa igaühe elust. Aga millal ei ole katastroofimõtlemine enam normaalne? Küsisime asjatundjalt.
Inimmõistus on keeruline mõistatus, mille moodustavad teadvus, tunded ja mõtted. Mõnikord võivad mõtted olla moonutatud, näiteks ärevuse või depressiooni tagajärjel. Üks tüüpiline mõttemoonutus on katastroofimõtlemine.
“Katastroofimõtlemises võimendab mõistus erinevaid asju. Ohud võivad olla täiesti võimatud või realistlikud. Samas suurendavad need mõtted ärevust ja hirmu, ütleb psühhiaatria spetsialist ja kognitiiv-käitumusliku teraapia koolitaja Teijamari Laasonen-Balk.
Väga tavaliselt puudutavad katastroofimõtted midagi enda jaoks olulist, näiteks enda tervist. Kõhuvalu võib panna sind arvama, et oled tõsiselt haige. Libeda ilmaga kardate, et kukute, lööte pähe ja surete.
“Katastroofimõtted on väga tugevad ja neid kogevale inimesele on reaalsed ohud. Mõtted on nii tugevad, et need võivad isegi takistada teil asju tegemast, näiteks sõpradega kohtuma minemast.
Teatud määral on katastroofimõtlemine osa igaühe elust
Katastroofiline mõtlemine on teatud määral normaalne. Igal inimesel on mingil eluhetkel katastroofimõtted.
See on võtnud katastroofiideed, et inimliik oleks üldse ellu jäänud.
“Koopainimesed leidsid end olukordadest, kus nad pidid võitlema või peitu pugema ja siis olid katastroofimõtted päästerõngas. Isegi tänapäeval panevad katastroofimõtted meid tegutsema, näiteks otsima arstilt abi oma vaevustele.
Ebanormaalne katastroofimõtlemine hakkab segama igapäevaelu
Tavalised katastroofimõtted on oma olemuselt pilgud, mis unustatakse väga kiiresti.
Kui sa ei suuda oma meelt rahustada ja katastroofiline mõtlemine hakkab segama sinu igapäevaelu – õppimist, tööd ja sotsiaalset suhtlemist, on hea mõte otsida professionaalset abi võimalikult varakult. Ei ole vaja häbeneda oma mõtteid.
–Katastroofimõtted võivad tuhmuda ja tunnet leevendada kognitiivse teraapia abil. Oluline on kõigepealt tuvastada mõttemoonutus. Samuti on vaja rohkem mõistmist, et suuta aktsepteerida katastroofi idee tausta ja mehhanismi, mille kaudu see tekkis. Teraapiameetodina räägime mõtte ümbersõnastamisest, st mõtte moonutamise korrigeerimisest realistliku mõttega.
Eriti tundlike tülitekitajate viletsus
Katastroofimõtlemine ei ole iseseisev diagnoos, kuid katastroofimõtlemine võib olla seotud teiste vaimse tervise probleemidega, nagu depressioon või ärevushäire.
Katastroofi mõtlemine võib olla seotud ka psühhootiliste haigustega, nagu skisofreenia. Kuid sel juhul on ohud tavaliselt reaalsusega täiesti vastuolus.
“Psühhootilisuse all kannatav inimene ei pruugi märgata, et katastroofimõtted on ebareaalsed, kuid lähedased teevad seda sageli.
Katastroofimõtetele kalduv inimene on oma olemuselt tundlik ja altid muretsema.
Katastroofimõtted võivad olla näiteks sotsiaalmeedia värskenduse tulemus
Katastroofimõtted võivad alata lähedase inimese haigusest või õnnetusest, uudisloost või sotsiaalmeedia värskendusest. Sageli algab olukord hirmust, et midagi, mis on juhtunud kellegi teisega, võib juhtuda ka iseendaga.
Mõtete peatamine võib olla keeruline.
– Oluline on tunnistada, et need mõtted on katastroofimõtted, need ei ole tõesed. Sellises olukorras võite proovida end praeguses hetkes maandada, näiteks tähelepanelikkuse harjutuste abil või rääkides julgelt sõpradega oma mõtetest. Lõdvestusharjutused või murepäeviku täitmine aitavad samuti ärevust ja muret maandada,” räägib Laasonen-Balk.
