Ma ei taha olla nagu mariupollane, kelle pärast kogu Euroopa iga päev südant valutab. Ma ei taha, et minu lapsed peaksid nägema nälga, pommitamist, surma, vägistamisi ja laibahunnikuid ühishaudades. Ma tahan lahkuda õigel ajal.
Mind kutsuti hiljuti väga lühikese etteteatamisega külla Kanal2 saatesse „Esse”, teemaks naiskodukaitse.
„Ma ei oska sel teemal midagi rääkida,” vastasin telefonis toimetajale õhtu enne salvestust. „Kui tankid piiri taha kogunema hakkavad, siis mina pakin kohvri, võtan ühe lapse sülle, teise käekõrvale ja lähen esimesele lennukile.” Nagu te arvata võite, siis saates kohapeal ei olnud ma võimeline oma mõtteid otsesõnu välja ütlema… keerutasin ja vahutasin vaid mingit ebamäärast pläma.
Kas tõesti peab inimene selleks, et ta elu oleks väärt päästmist, põgenema pommirahe alt, lapsed kaenlas? Kas tõesti peab üks naine olema selleks väikeste laste ema, et tema soov ellu jääda ei mõjuks reeturlikuna? Kas mees, kes pole valmis oma riigi eest surema, on üks läbinisti mäda mees?
Loe pikemalt:delfi.ee
