Kasside kättemaks: müüt või tegelikkus.
Kass ei ole laisk, vaid ta kogub jõudu
Eesti maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi etoloogia õppejõud Anne Pavlenko sõnul ei ole loomade käitumine ette kavandatud, kuid on alati mõtestatud. Kuidas loomad mõtlevad, ei ole aga inimestele arusaadav. Inimese ja looma mõtlemismudel on erinev. Loomal põhineb see vajadustel ja instinktidel, käitumist juhib kogemuste najal õpitu.
Üheks loomadevaheliseks suhtlusvahendiks on lõhnad. Isegi liigikaaslase nädalavanusest lõhnamärgist võib kass välja lugeda sirtsutaja soo, vanuse ja isegi suuruse.
Samuti on loomade tegutsemine neile omaselt mõtestatud. Kui inimesele näib, et kass on laisk, siis loomal on tegelikult vajadus puhata, jõudu kokku hoida.
Ka kõrvalekalded harjumuspäraseks saanud käitumisest, näiteks peremehe padjale sirtsutamine, ei ole kellegi kiusamiseks. Loom maandab niiviisi igavusest või muust stressist tekkinud pingeid.
Kättemaks on pigem inimühiskonna käitumismudel, loom ei planeeri oma tegusid ette.
Kass ei maksa kätte, vaid märgistab ala
Lisaks uriiniga märgistamisele kasutavad kassid kraapimist või nn küünte teritamist, et oma territooriumi suurust teistele teatavaks teha. Enamasti teevad nad oma märgistused kõige nähtavamate ja käidavamate kohtade peale. Esimese loo küünistamisjäljed majaseinal võivad Anne Pavlenko hinnangul olla pigem üheks territooriumi märgistamise viisiks.
Et majapidamises kassi ei elanud, kasutas punast karva kass lihtsalt juhust ja hõivas vaba platsi. Lisaks võis ta oma õiguste maksmapanemiseks kasutada ka nõndanimetatud sirtsutamist, kuid väljas ei pruugi inimene kassilõhna nii hästi tunda.
Teisel juhtumil kadus inimese soovil majapidamisest kass, kes valitses piirkonna teiste kasside üle. Seepeale hõivasid teised kõutsid kohe vabanenud jahimaad. Kuna pretendente vabanenud kuningriigile oli mitmeid, siis üritasid vurrukandjad üksteise võidu territooriumi oma valdusse haarata ja seetõttu tõusis ka vänget haisu nii palju.
Kolmanda loo kassi käitumine tundub tõepoolest olevat kättemaksumaiguline, kuid Anne Pavlenko märgib, et on ka loogilisem seletus.
Majapidamises tekkinud uued lõhnad – remont, uus mööbel, palju külalisi – võivad kassidel esile kutsuda märgistamiskäitumise. Nad tunnevad nende lõhnade tõttu ebakindlust ning hakkavad enda positsiooni kindlustamiseks aktiivselt oma territooriumi märgistama.
Et majja tuli uus inimene, noorik koos oma lõhnadega, tundus kassile võõras lõhn just abieluvoodis kõige tugevamana ning ta otsustas probleemi omal moel lahendada ja lasi sängi.
Loomad suudavad ka teiste loomade ja inimese emotsioone tajuda, närviline õhkkond tekitas ka kassis stressi. Senine koguperelemmiku staatus oli kadunud. Tunne, et terve pere on tema vastu pööranud põhjustaski vastava käitumise.
Esimene juhtum: kass lõhkus tuuletõket
Me maakodu juurde kuulub avar klaasustega veranda. Et linnas elamine meile ühtäkki enam ei istunud, otsustasime maakodu talvekindlaks ehitada, et päriselt sinna kolida.
Verandal hakkasime hoidma tsemendikotte, tööriistu, soojustamiseks mõeldud klaasvatti. Et veranda uksi oli raske sulgeda, jäid need vahelgi pärani, kui ise linna sõitsime.
Talv tuli parajate külmapügalatega. Oma üllatuseks nägime kord maale saabudes, et verandal klaasvatihunnikul on end sisse seadnud pulstunud karvaga vana punast karva kassiroju. Vastumeelselt lahkus ta meie hurjutamise peale.
Järgmistel kordadel läks samuti. Leidsime kassi verandalt klaasvatihunnikult. Saime aru, et kass elabki seal. Lõpuks sai me mõõt täis, ajasime kassi ära ja naelutasime veranda ukse kinni.
Kevadel viisime kogu selle klaasvati, mille peal kass pesitsenud oli, prügimäele. Me ei nuusutanud seda vatti, kuid kuidagi vastumeelne oli seda seina panna. Oli küll majanduslik kahju, aga ehitus läks edasi.
Panime seina tuuletõkkeplaate. Kord maale saabudes nägime, et tuuletõke on alumisest osast koledasti ära küünistatud ja kribitud. Vaheta või tahvel välja. Siis tuli küll mõte, et see küünistaja on sama punane kass, kelle me tema talvekorterist lahkuma sundisime.
(Tartumaa, 2007)
Teine juhtum: neim kuninga eest
Aastaid tagasi oli meie maja päris linna servas, headeks naabriteks talupere lehma, lambakarja ja kanadega. See kanaaed oli meie kass Intsule tõeline õnnemaa. Temast sai kass kanavaras. Jahikirge ei õnnestunud temast välja juurida ei hea ega kurjaga. Kohtuotsus oli karm ning lõplik.
Sestsaadik ei andnud ümberkaudsed kassid meile enam asu, meie hoovist sai nende kogunemis- ja pulmapaik. Öökontserdid algasid märtsis ning kestsid väikeste vaheaegadega sügiseni. Kontserdipublik kasutas aga nii vägevalt lõhnaaineid, et pesukuivatamine ja vaipade tuulutamine osutusid võimatuks. Ikka tuli mõni isakass, ajas selja küüru, tagajalad sirgu, tõstis saba kangelt püsti, viibutas seda kiirelt ning kange haisujuga tabas märki. Tundus, et meile langes kogu küla kasside kättemaks jahipealiku hukkamise eest.
Vaid siis, kui rästa- ja kuldnokaparved marjapõõsastes maiustasid, polnud kassidest haisugi.
Selline vastastikune vimm kestis aastakümneid.
(Harjumaa, 1985)
Kolmas juhtum: julgad pühal raamatul
Üks ammune lugu ema nooruspäevilt.
Kui ema noorikuna ämma juurde elama asus, tundus talle nii võõras, et pere kass käis vabalt sisse-välja, jalutas köögilaual, lesis voodis. Tema jaoks on kass alati õue- ja laudaloom olnud. Kass omakorda tundis enda vastu suunatud vaenu kohe ära ning hakkas noorpaari sängis asjal käima. Korra isegi öösel, une ajal.
“Sa ei salli minu kassi, said nüüd oma karistuse,” sõitles ämm. Sestpeale sai kassist relv ämma ja minia vahelises sõjas. Minia ei jäänud võlgu ning sortsutas petteks vett peretütre voodile. Kurja plaani kohaselt peetigi süüdlaseks kassi ning pere lemmikloomast sai õueloom ka oma vana perenaise poolt.
Selline ebaõiglus vajas juba tõsisemat kättemaksu. Kass hiilis märkamatult uksepraost sisse ning kükitas kättemaksujulga. See kord jäi kõutsile viimaseks, sest kuriteopaigaks valis ta kummutil oleva nahkköites perekonnapiibli.
(Võrumaa, 1953)
Kirjeldatud kassid on justkui tegelased Andrew Lloyd Webberi muusikalist Cats, hellikud kassid ja riukalikud kassid, leebikud ja kräutiigrid.
Muusikal kujutab kassielu, sarnasena inimeste omaga, vägitükkidega ja lembelauludega, tunnete mölluna. Kas sügavad tunded – armastus, kättemaks, kaastunne, põlgus – on omased ainult inimestele, või võivad need olla omased ka kassidele?
Iga kassipidaja võib oma lemmikust rääkida lõputult lugusid, mõnigi kord ületavad lemmikute nurjatused omaniku taluvusläve. Peaaegu iga kassipidaja teab rääkida ka kasside kättemaksust. Kas või sellest, kuidas kass lapsekärusse asjale hakkab käima, sest ei salli temale uut, tõrjutud seisundit perekonnas. Ons kassid tõesti kättemaksuhimulised?
Kogu tõde loomade mõttemaailmast jääb meile nagunii saladuseks, nii nagu kassidele jääb paljuski arusaamatuks meie maailm.
