Kas varajane kokkupuude paratsetamooliga toob kaasa terviseprobleeme?
Rasedatel ja väikelastel ei ole palju valikuid valu vaigistamiseks või palaviku alandamiseks. Kõige tuntum ja enim kasutatud on paratsetamool. Tartu Ülikooli meditsiiniteadlased alustasid mitmes mõttes uudse teadustööga, mis loob selgust küsimuses, kas loote/imiku kokkupuude paratsetamooliga mõjutab aju arengut ja nende käitumist hilisemas elus kuni kõrge vanuseni.
Tartu Ülikooli siirdemeditsiini teadur Indrek Heinla rääkis, et jälgides pika aja vältel lapsi, kelle emad raseduse ajal paratsetamooli võtsid, on tuvastatud harvaesinevaid aga murettekitavaid probleeme.
„Mitmed mahukad uuringud üle maailma on näidanud, et lastel, kes puutusid varases eas kokku paratsetamooliga, on teistest enam aktiivsus- ja tähelepanuhäiret, autismi ja probleeme sotsiaalse käitumisega, samuti võib neil olla kaaslastest aeglasem vaimne areng,“ loetles ta.
Neid uuringuid lugedes on Eesti teadlastel jäänud õhku aga küsimus, kas järeltulijate arengulised kõrvalekalded on ema haiguse või hoopis ravimite tagajärg. Keerulisemaks teeb probleemi see, et pole lõpuni selge, millised mehhanismid on antud haiguste taga. Nii võtsid Tartu Ülikooli meditsiiniteadlased süvitsi uurida, kuidas muutuvad ajuosade vahelised ühendused ja sotsiaalne käitumine rottidel, kes on varases eas saanud paratsetamooli. Teadlaste peamine oletus on, et paratsetamool häirib looteeas hormonaalset tasakaalu, langetades muu hulgas testosterooni taset ja põhjustab seeläbi muutusi ajuosade vahelises suhtluses, mis väljenduvad hilisemas elus näiteks häiretena sotsiaalses käitumises.
Uuring rottide peal
Heinla sõnul ei ole mõeldav anda tervetele emadele ja lastele ravimit, et uurida, kas see võiks olla kahjulik. „Siin tulevadki appi rotid, kes on imetabaselt targad ja sotsiaalsed loomad, nagu inimesedki, ning nende ajudki on meile sarnasemad kui esmapilgul arvata oskaks,“ põhjendas ta katseloomade kasutamise olulisust.
Meditsiiniteadlaste uurimistöö on uudne mitmes mõttes. „Erinevate ajuosade omavahelise suhtluse häired on arenguliste neuroloogiliste haiguste oluline tunnus. Kuna see on keeruline temaatika, ei ole inimeste ega rottide puhul varem põhjalikult uuritud, kas varases eas kokkupuude paratsetamooliga mõjutab ajuosade omavahelist suhtlemist. Tänu väikelooma magnetresonantstomograafile (MRT-aparaat) ülikooli katseloomakeskuses on meil nüüd selline võimalus olemas,“ rääkis Heinla.
Teadlased vaatavad ka rottide sotsiaalset käitumist põhjalikumalt kui varasemates uurimistöödes seda tehtud on. „Viimasel ajal on korduvalt näidatud, et rotid on valmis pingutama ebamugavas olukorras oleva kaaslase aitamiseks ning et neil esineb empaatia-laadseid väljendusi. Me tahame näha, kas stressirikkasse situatsiooni sattunud ja siis kodupuuri tagasi läinud roti kaaslane läheb teda „lohutama“ ja kas varane kokkupuude paratsetamooliga võib sellist käitumist häirida,“ kirjeldas Heinla.
Kui selgub, et paratsetamool on mingis arengustaadiumis lootele ohtlikum kui arvatud, siis tuleb otsida alternatiive. „Kindlasti ei tohi sündmustest ette rutata. Mõtleme selle peale, kui paljud väikelapsed või nende emad juba on kokku puutunud paratsetamooliga, ning selle peale, et suur enamus neist on terved. Meie eesmärk on teada saada, miks, millal, kellele ja kuidas täpsemalt tekib oht olulisteks häireteks – see võimaldab arstidel ja tulevastel emadel lastele turvalisema ning tervislikuma keskkonna luua,“ rääkis siirdemeditsiini teadur.
Projekti „Perinataalse paratsetamooliga kokkupuute mõju aju funktsionaalsetele ühendustele ja sotsiaalsele käitumisele täiskasvanueas“ rahastab Eesti Teadusagentuur Mobilitas+ programmist.
