Ühe Kajaani lastepäevakodu Facebooki lehel on kümneid pilte 0-3-aastaste rühma hetkedest: sünnipäevade tähistamisest, meisterdamisest, loomade külaskäikudest.
Pilte lähemalt vaadates võib märgata, et peaaegu igal neist on lapsed rakmetega pinkide külge seotud. Piltide põhjal on seda aastate jooksul erinevates olukordades korduvalt tehtud, vahendab Yle.
Ühel fotol puhuvad sünnipäeva tähistavad lapsed turvarakmetesse kinnitatuna väikestel puidust toolidel seebimulle.
Kajaani laste kohtlemine on vaid üks näide Soome lasteaedade olukorrast.
Valdkonda kimbutavat tööjõupuudust püütakse korvata paljude meeleheitlike meetmetega, millel on otsene mõju lasteaedade igapäevaelule.
Yle MOT-i toimetuse palvele vastas kõnealuse lasteaia juhataja asemel Kajaani koolieelsete lasteasutuste osakonna juhataja Mika Tiihonen. Ta põhjendab, et turvarakmeid kantakse laste turvalisuse tagamiseks. Sellised olukorrad on tema sõnul lühiajalised.
Arendavas, õppimist soodustavas, tervislikus ja turvalises keskkonnas võrdse osalemise võimaluse realiseerimiseks, arvestades iga lapse vanust, arengut ja muid tingimusi, on turvarakmete kandmine teatud olukordades põhjendatud ohutuse eest hoolitsemise seisukohast, vastas Tiihonen e-posti teel.
Eksperdid, kellega MOT ühendust võttis, ei nõustu laste kinnisidumisega lihtsatel põhjustel.
Iga täiskasvanu võib ette kujutada, mis tunne on osaleda kinniseotuna ühisel peol. See ei ole humaanne kohtlemine ega ka väga tänuväärne. Vastupidi, see võib olla väga alandav või ängistav, nendib lastekaitsevolinik Elina Pekkarinen.
Pekkarineni sõnul ei ole lapse kinni all hoidmine põhimõtteliselt lapse huvides ega soovitav.
Alati tuleb püüda leida muid võimalusi lapse turvalisuse tagamiseks. Muidugi on olukordi, nagu autoga liikumine või söögitoolis istumine, kus see on igati õigustatud.
Lastekaitsevolinik ütleb, et üksiku lasteaia tavade kohta on raske seisukohta võtta, kui ei tea täpselt, mida tähendab lühike hetk ja kes seda defineerib.
Kui sellised tavad on olemas, peavad need olema erandlikud. Need ei tohi kunagi tekitada lapsele ebamugavust, valu ega muud kahju, märgib lastekaitsevolinik.
Põhja-Soome piirkondliku valitsusasutuse (AVI) hariduse peainspektor Jyri Ulvinen ütleb, et laste turvarakmetega pingile sidumist võib tõlgendada kui füüsilist piiramist ehk võimalust takistada inimese vaba liikumist.
Nii võiks seda tõlgendada, kui küsimus on lapse liikumise piiramises. Teine asi on aga see, kas laps vajab isiklikust füüsilisest vajadusest tulenevalt ka tegelikult istumiseks mingil moel tuge, ütleb ta.
Lasteaedade üle teostavad järelevalvet piirkondlikud valitsusasutused koos omavalitsustega.
Ulvinen pole Kajaani juhtumiga kursis ja ta hindab asja talle räägitu põhjal. Puudub asjakohane järelvalve. Olen palunud selles asjas tagasi helistada, ütleb Ulvinen.
Ulvineni sõnul pole sarnaseid juhtumeid teada, kuid üleriigiliselt on piiravate meetmete kohta üksikuid kaebusi tulnud.
Üldreeglina leiab Ulvinen, et kui lapse liikumine või tegevus on füüsiliselt piiratud, peab sellel olema selge põhjus.
Hiljem vastas Ulvineni kõnesoovile Kajaani koolieelsete lasteasutuste juhataja. Ulvinen ütleb, et arutelu põhjal ei tulnud juhtumis välja midagi, mis tooks kaasa meetmeid piirkondliku valitsusasutuse poolt. Ulvineni sõnul pole asjaga seoses olnud ka muid kontakte ega kaebusi.
Koolieelsete lasteasutuste seadus ei reguleeri üldse lapse füüsilist piiramist ega kinni hoidmist.
Seadus ütleb, et lapsele peab olema tagatud tervislik, turvaline, arendav ja õppimist soodustav kasvukeskkond.
Ulvineni tõlgenduse kohaselt saab lastekaitseseadust rakendada ka lasteaedades.
Lastekaitseseadusest tulenevalt võib piiravaid meetmeid kasutada juhul, kui laps on ohtlik endale või teistele. Nende kasutamist tuleks aga hoolikalt kaaluda ja hoolikalt rakendada, vaid vastavalt vajadusele, nendib Ulvinen.
Soome haridustöötajate ametiühingu hariduspoliitika juhi Nina Lahtineni arvamus selle kohta, kas lastekaitseseadust saab lasteaedades rakendada, on teine. Tema ühemõtteline vastus on: ei.
Õigusteaduse ja haridusteaduse magister Lahtinen nendib, et jõu kasutamise õigus tähendab tõsist sekkumist põhiseaduses kaitstud isikupuutumatusse ning sellesse õigusesse ei tohi sekkuda omavoliliselt ega seadusliku aluseta.
Kuna koolieelsete lasteasutuste seadus ei näe ette piiravaid meetmeid, nende kasutamise tingimusi ja järgitavat korda, saab põhiõiguste piiramine kõne alla tulla vaid üksikjuhtudel kriminaalseaduses sätestatud hädakaitsena või sundseisundis lubatud teona. Seega ei ole tegemist vaba kaalutlusõigusega, vaid pigem on vaja hädakaitseolukorda või sundseisundit, kui vähem piiravad meetmed ei tule kõne alla, nendib ta.
Lahtinen ütleb, et turvavahendeid ei saa kasutada rohkem ega kauem kui vaja ning seda ei tohi kasutada lapse karistamiseks ega toetamiseks.
Lahtinen juhib tähelepanu, et lastekaitsevoliniku seaduslikkuse järelevalve praktikas on rõhutatud, et isiku põhiõigusi saab piirata vaid siis, kui piirangu kasutamine põhineb seadusel ning selle kasutamine vastab selle vajalikkuse, proportsionaalsuse ja asjakohasuse nõuetele.
Ametiühingu esindaja Nina Lahtinen ei ole Kajaani juhtumiga kursis, mistõttu ta selle puhul otseselt seisukohta ei võta.
Üldiselt väidan, et ressursside ja tegevuste planeerimine peaks olema selline, et lasteaias on pedagoogikale rõhuv, turvaline ja eesmärkidele vastav tegevus ning puudub vajadus kasutada nn piiravad meetmed, resümeerib Lahtinen.
Ta rõhutab, et ametiühing peab oluliseks, et koolieelsete lasteasutuste seadus ja ka teised haridusalased õigusaktid reguleeriksid kinni hoidmis- ja piiramise meetmeid ning nende kasutamise tingimusi ja järgitavat korda.
Igapäevaelu on selline, et sa pead neid kasutama. Kasutamine peab põhinema seadusel. Õpetajad vajavad ka üksikasjalikke juhiseid ja koolitust ning piiravate meetmete kasutamise vähendamist ning tagama, et kasutatavad meetodid oleksid ohutud ja olukorras proportsionaalsed ning et need ei sisaldaks ohjeldusvahendina tahtlikku valu tekitamist, nendib Lahtinen.
Lastekaitsevolinik Elina Pekkarinen toob välja ka ühe koolieelsete lasteasutuste igapäevase turvalisusega seotud punkti: Soome koolieelsetes lasteasutustes on järjest rohkem ka väga väikseid lapsi. Näiteks on sel sügisel paljudes linnades kasvanud alla 1-aastaste laste arv koolieelsetes lasteasutustes.
Need lapsed on nii väikesed, et ilma turvarakmeteta ei saa neid kuhugi jätta. Nad võivad kukkuda ja end vigastada. Mida vanem laps on, seda erandlikumaks pean ma seda – ja väga üllatavaks, kui see on mõnes koolieelses asutuses levinud praktika.
Väljaanne Kainuun Sanomat on varem kajastanud sotsiaalmeedia arutelu, mis tekkis seoses Kajaani lastepäevakodu tegevusega. See kajastus ei ole põhjustanud vajadust muuta Kajaani koolieelsete lasteasutuste tegevusmeetodeid, vastab Kajaani koolieelsete lasteasutuste juhataja Mika Tiihonen e-posti teel.
Füüsilise piiramisega seotud probleemid ei ole ainus lünk seadustes. Koolieelsete lasteasutuste seadusel on ka mitmeid muid puudujääke ja vajakajäämisi, alustades sellest, et pedagoogikale rõhuv koolieelne haridus määratleb ka näiteks perepäevahoiu ja avatud koolieelse hariduse, kuigi seadus ei reguleeri nendes asutustes pedagoogilise õppe läbinud personali, ütleb Lahtinen.
Lahtinen tõstatab puudusena ka seaduste tõlgendamise omavalitsustes laste ja personali suuruse osas.
Ta toob näite:
Lasteaias peab kasvatus-, õpetamis- ja hooldamisülesannetes olema vähemalt üks õpetaja, sotsiaaltöötaja või õde maksimaalselt 13 üle kolmeaastase lapse kohta, kes veedavad lasteaias maksimaalselt viis tundi päevas.
Nüüd nad kas ei saa aru või ei hooli sellest, et seadusega ette nähtud maksimaalne laste arv ei ole eesmärk, mida tuleb saavutada, vaid maksimumpiir. Probleem tekib siis, kui samal ajal on minimaalne töötajate arv vastav eesmärk.
MOT uuris ligi 200 regionaalse valitsusasutuse algatatud kontrollijuhtumit kaebuste alusel, mille kohta tehti kontrolliotsus.
Enamik mittevastavuse teatisi olid seotud personali, voolavuse, suhtarvude, kvalifikatsiooni ja asendajate puudumisega. AVI on saanud teateid ka asendaja puudumise kohta ette teada olevate puudumiste puhul.
Seoses oma ülevaatega lasteaedade probleemide kohta küsis MOT koolieelsete lasteasutuste kogemusi. Toimetusse laekus kontakte kümnetelt valdkonnas töötavatelt inimestelt ja laste vanematelt.
Intervjuudes rääkisid nad, et lasteaedades paistab olukord paberil sageli hea, kuid igapäevaelus täidetakse suhtarvud meeleheitlike vahenditega. Äärmisel vajadusel on asendajaks sobinud igaüks: isegi oma mees.
Üks seaduselünki on seotud terminiga ajutine ületamine. Teisisõnu, vastavalt seadusele on rühmades lubatud ajutised suhteületamised, kuid ajutist ei ole täpsemalt määratletud. Ka haridusminister Li Andersson on saanud arvukalt teateid, et omavalitsused on seadust süstemaatiliselt valesti tõlgendanud.
Karmistasime seadusandlust nii, et defineerisime, et kui tegemist on ajutise tööga, peab see olema ajutine. Iga hommik või pärastlõuna pole ajutine. Nii et selles osas on seadusandlust valitsuse ajal karmistatud, ütleb Andersson.
Seadus ei määratle endiselt täpseid ületamise tunde.
Seadus on seadus ja seadus peab olema täpne ja range. Samas tuleb arvestada ka sellega, et alati võib ette tulla erinevat tüüpi olukordi, millel on ajutine iseloom, nendib Andersson.
Haridusminister Li Andersson rõhutab omavalitsuste ehk tööandja vastutust koolieelsete lasteasutuste puudujääkide parandamisel.
Kas saab osaleda multimodaalsel koolitusel tööajal, kuidas on korraldatud juhtimine, kuidas toetatakse koolieelset haridust, kas lapsed ja töötajad viiakse rühmadest ja üksustest teistesse üle. Need on asjad, mida omavalitsused saavad otseselt mõjutada, ütleb Andersson.
allikas: eestinen.fi
