Me elame keerulisel ajal ja keerulises ajas läheme vastu ka valimistele. Tänaseks on selge see, et valimiste suur vastasseis saab olema Reformierakonna ja EKRE vahel. Me esindame kahte kardinaalselt erinevat valikut ja suunda Eesti jaoks. Tegelik valik, mille inimesed 5. märtsil teevad, on valik vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda pisiriigi vahel.
Me uskusime pikka aega, et Eesti rahvas tegi need valikud juba siis, kui me taastasime oma iseseisvuse ja liitusime Euroopa Liidu ning NATOga. Ei kunagi enam üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, ei kunagi ilma liitlasteta, ei kunagi ilma sõpradeta, oli meie juhtmõte.
Minu arvates ei peaks Eesti poliitikud 2023.aastal enam vaidlema Eesti jaoks nii enesestmõistetavate valikute üle. Ometi tahab EKRE Eestit jälle kord samale teelahkmele tirida ning meie tuleviku hoopis teisele rajale juhtida. Me ei lase sellel juhtuda, me seisame avatud, sõbraliku, eduka ja lääneliku Eesti eest ning me teeme kõik endast oleneva, et võita järgmised valimised. Sest järgmiste valimiste tulemusest sõltub ei enam ega vähem kui Eesti tulevik.
Paraku pole Eesti ainus paik maailmas, kus pikalt püsinud arusaamu pea peale püütakse pöörata. Viimase 60 aasta jooksul pole maailm kunagi olnud nii lähedal suurele sõjale kui praegu. Kuuba raketikriis 1962. aastal oli viimane kord, kui üks suur riik tõsimeeli valmistus tuumarelva kasutama ja sellega avalikult ka maailma ähvardas. Üllatus-üllatus – ka tol korral oli selleks riigiks Venemaa. 1962. aastal suudeti tuumasõda ära hoida ja tundus, et seda igaveseks. Sest kõik said aru, et sellises sõjas võitjaid ei ole. Paraku oleme 60 aastat hiljem jälle seisus, kus Venemaa on kiskunud väga ohtlikku julgeolekukriisi nii Euroopa kui tegelikult kogu maailma.
Venemaa kuulutas 24. veebruaril kallaletungiga Ukrainale sõja kogu demokraatlikule maailmakorrale, maailmakorrale, mis tugineb reeglitel. Putinistide jaoks on vägivald vastus ja lahendus kõigile küsimustele, nende maailmas kehtib moto – kes ei taha kuulda võtta, peab tunda saama. Paraku toetab seda maailmavaadet suurem osa mitte ainult Venemaa rahvast, aga ka näiteks Mart Helme, kes korduvalt on just seda kasvatusmeetodit meile kõigile meelde tuletanud.
Venemaa poolt valla päästetud sõda koosneb paraku rohkemast kui otsesest agressioonist teise riigi vastu, rohkemast kui tapmistest, pommitamistest, vägistamistest, ühishaudadest ja libareferendumitest. Lisaks kõigele sellele peab Venemaa energiasõda kogu Euroopa ja maailma suunal lootuses, et energiakriis paneb demokraatlike riikide valijad ja juhid kahtlema Ukraina abistamise vajalikkuses.
Veelgi enam, Kremlis loodetakse ka sellele, et kui demokraatlikud riigid on sunnitud jagama meeletuid summasid oma elanikkonna toetusteks, ei jätku neil enam vahendeid ei oma julgeoleku kindlustamiseks ega ka Ukraina abistamiseks.
Siingi tuleb välja meie suur erinevus EKREst. Nemad arvavad, et Ukrainat ei peaks toetama, et see pole meie sõda ja me võiksime tegeleda oma asjadega ning mitte seista Ukraina eest. Meie jaoks on selge, et Eesti kaitse algab hetkel Ukrainast. Ukrainlased sõdivad sõna otseses mõttes meie eest, sõna otseses mõttes vabaduse eest. Kui langeb Ukraina, siis Venemaa isu ainult kasvab ja ohus oleme nii meie kui kogu reeglitel põhinev maailmakord.
EKRE esimees on otsesõnu süüdistanud mind ja meid selles, et ma – tsiteerin Martin Helmet: „plärtsun Venemaa suunas ja korjan heast peast mingeid tankimonumente kokku“. Eestimaa inimesed – uskuge mind – kui me oleme praegu vait, ei mäleta varsti enam keegi, mida ütlesid meie vaenlased. Mäletatakse hoopis seda, et meie vaikisime. Neutraalsus ei saa olla meie valik selles konfliktis. Neutraalsus ei ole maailmavaade, neutraalsus on ükskõiksus. Ükskõiksus ebaõigluse ja vägivalla vastu. Ükskõiksus, mille tagajärgi tunneme alles siis, kui ise hädas oleme ja märkame, et mitte keegi meile appi ei tule. Ärgem tehkem endale mingeid illusioone – EKRE reedab võimule tulles koos Ukrainaga Eesti tuleviku.
Me teame oma valusast ajaloost, mis juhtub, kui kurjus võidab ja väikesed riigid neelatakse suure poolt. Seetõttu ei tohi me käituda nii nagu Putin eeldab. Me peame valitsema nii, et meil on raha oma julgeoleku tagamiseks, raha oma elanikkonna toetamiseks ja meil peab olema ka raha Ukraina abistamiseks. Kui meie maksame energia eest kõrget hinda eurodes, siis ukrainlased maksavad vabaduse eest kõrgeimat hinda, eludega.
Reformierakond mõistab, et me ei saa Eestit muust maailmast eraldada ja ette kujutada, et meie mured oleksid väiksemad, kui me lahkuksime Euroopa Liidust, NATO-st või elektribörsilt. Vastupidi – koos suudame ka praeguse tagasilöögi ületada, üksi olles oleksime kerge saak meie agressiivsele naabrile. Ärgu uskuge neid, kes loobivad keerulistes olukordades lihtsaid loosungeid ja arvavad, et meil pole liitlasi ega sõpru vaja; et me saame üksi kõigega hakkama. Ei saa. Meil on liitlasi ja sõpru vaja. Ei kunagi enam üksi.
Saabuv talv saab olema keeruline. Aga elus on kõik suhteline. Erinevalt paljudest ukrainlastest on meil kodu, kuhu peale tööpäeva pöörduda. Meil on kodudes soojus, vesi, elekter. Jah, seal on võib-olla jahedam, kui on olnud eelmistel talvedel. Aga me saame rõõmu tunda, sest meie lastel on kool, kus nad saavad maailma parimat haridust. Me oleme õnnelikud, sest meil ei lenda pommid. Ärgem hetkekski unustagem, et me oleme endiselt väga edukas rahvas, kes suudab ka hädasolijaid aidata. Me oleme suured ja suuremeelsed, kui ulatame hädas olevale Ukrainale abikäe nii siin kui seal. Me oleme väikesed ja väiklased, kui abivajajatele selja pöörame ning otsime kõigis ainult omakasu. Me ei murdu, me ei anna alla ja me saame hakkama!
Ei maksa unustada, et Venemaa soovib meie ühiskondi igal võimalikul moel nõrgestada. Eelpool mainitud energiasõda on ainult üks selle elemente. Ühiskonna nõrgestamine on ka parlamentaarse riigikorra ja selle institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamine. EKRE püüab diskrediteerida parlamentaarset riigikorda irvitades parlamendi üle – lõputud „protseduurilised küsimused“, mis mitte kunagi ei ole protseduurilised, vaid sõim ja räuskamine parlamendi saalis. Alternatiivsete faktide ja tõdede pasundamine tegelikkuse pähe ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see, mis enne EKRE tulekut oli riigi kõige tähtsamas saalis mõeldamatu, on nüüdseks praeguse riigikogu esimehe vaiksel heakskiidul muutunud reaalsuseks.
EKRE ründab järjepanu ka teisi olulisi riigi institutsioone ja seab kahtluse alla nende usaldusväärsuse, olgu nendeks siis kohus, politsei, prokuratuur või kaitsevägi. Kelle huvides see on?
Erinevate Eesti ühiskonnagruppide tülli ajamine on samuti EKRE leivanumber. Nende arvates on Eesti rahvas nõrk rahvas, kes kardab võõraid, mustanahalisi, igasuguseid vähemusi. Nende rahvuspoliitika õhutab võõraviha ja rahvuslikku vihkamist ning arvab, et Eesti peaks olema koduks ainult „etnilistele eestlastele“. Me oleme sellist riiki ajaloos juba näinud.
Kuidagi tuttav tundub see kõik. Täielik déjà vu: 2015.aasta valimiste eel hirmutas EKRE rahvast kohe-kohe Eestisse saabuvate kümnete tuhandete moslemite eest. Valimised said läbi, EKRE pääses riigikokku, aga moslemeid ei tulnud. Mis ei seganud neid 2019.aasta valimiste eel eestlasi hoiatamast siia trügivate mustanahaliste eest. Jällegi, mustanahaliste masse me pole näinud.
Kas tõesti laseb Eesti rahvas end veel kord hirmutada järjekordsetest õudusjuttudest selle kohta, kuidas meie rahvusriik hääbub? Seekordseks malakaks on hirmujutud ukrainlastest, keda kirjeldatakse kui suguhaiguste levitajaid ja muidusööjaid. Meid hirmutatakse inimestega, kes oma elu päästes on tulnud Eestisse selleks, et saada meilt kaitset ja abi.
Reformierakonna arvates teeme me Eesti suuremaks, kui me aitame hädasolijaid, kui me anname siin olevatele muu emakeelega inimestele võimaluse õppida eesti keelt, teha ära eksamid ja ning saada Eesti kodanikeks. Me ei tohiks eemale tõugata inimesi, kes peavad Eestit oma koduks, kui nad on valmis elame meie reeglite järgi ja olema lojaalsed Eesti riigile.
Ka kõigi Eesti ees seisvate pikaajaliste väljakutsete lahendamises erineb meie visioon samuti kardinaalselt EKRE omast.
Mõned näited: rohepööre – Reformierakond on seisukohal, et me soovime sama heaolu väiksema kahjuga loodusele, seega peame tegelema investeeringutega, Eesti energiaportfelli rohelisemaks muutmisega kui ka pikaajaliste lahendustega muutmaks Eesti majandus tervikuna puhtamaks ja jätkusuutlikumaks.
Digitaalsus, tehisintellekt, tehnoloogia, innovatsioon on olnud Eesti märksõnadeks pikka aega. Eesti on maailmas selles vallas tuntud ja edukas, meil on palju ettevõtteid, kes on innovatsioonis esirinnas. Meil on ka neid, kes nii innovaatilised ei ole. Me usume, et neid innovaatilisemaks aidates, aitame Eesti majanduse kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, tõstame Eesti konkurentsivõimet. EKRE tahaks kella tagasi pöörata minna tagasi analoogaega, või veel parem, koopasse.
Reformierakond peab oluliseks haridust, seetõttu investeerime järgmisel aastal oluliselt nii kõrgharidusse kui ka teadusesse. Eesti terviklikuks toimimiseks ja julgeolekuvaates on oluline eestikeelsele haridusele üleminek. Kui rääkida Ida-Viru või Tallinna venekeelsete kogukondadega näeme, et suur vastasseis on muutunud, nad saavad aru, et eestikeelsele haridusele üleminek on vajalik. EKRE maailmapilt ei ole teaduspõhine, see on usupõhine. EKRE huvides on see, et Eesti rahvas oleks rumal, sest selline rahvas on manipuleeritav.
Seega järgmistele valimistele vastu minnes on selge valik kahe suure vahel – kas valitsuse juhtparteiks saab Reformierakond või EKRE. Oleme teinud erinevates töörühmades tööd, et panna kokku hea valimisplatvorm. Peame kogu meeskonnana tegema kõik selleks, et Reformierakond oleks valimiste võitja, sest seekordsetel valimistel on kaalul palju rohkem kui üksnes võit 5.märtsil 2023. Kaalul on ka see, milline on Eesti 10-20-30 aasta pärast. Kaalul on see, millises Eestis kasvavad üles meie lapsed ja lapselapsed. Kas oleme avatud, sõbralik, läänelik, edukas, iseseisev ja rahvusvaheliselt kuulatud riik või endasse tõmbunud tige väikeriik.
Reformierakonnaga on Eesti kindlates kätes. Jõudu meile selleks!“
