Ühes taluõues elab suur must emane hundikoer Doora – kogu küla hirm.Inimesed käivad ringiga mööda ja loomad hoiavad eemale.Ta on kutsikast saati ketis olnud..küllap see ta kurjaks muutiski.
Umbes kilomeeter maad eemal on teine talu.Ühel ilusal hiliskevadisel päeval on pererahvas tujust ära.Valge kass on jälle pojad ilmale toonud ja nüüd vaja need silmadeta siledad vennikesed ära hävitada.Pereisa, suur turske sell on jahimees.Metssea laseb maha ja toob koju, aga kassipoegi uputada ei suuda..Kogu küla teab ja muigab.
Paneb perenaine “rotipojad” vanade sokkide sisse, kiiresti ämbrisse vesi, kaan peale ja läheb labida järele, et kohe väiksed elutud kehad maetud saaksid.Labidaga tagasi tulles aga jääb imestunult seisma.Kaas on ämbrikõrval maas ja kassipojad kadunud! Uskumatu lugu, naine ei tea, kas nutta või naerda.Igaljuhul matta pole enam kedagi.
Samal ajal seisab Doora peremees toas ja vaatab aknast välja.Koer on hommikul keti katki tõmmanud ja jooksu pannud.Nüüd on tagasi.Midagi imelikku hambus.Aeg-ajalt kukub üks või teine tomp maha, koer jääb seisma ja näeb kõvasti vaeva, et kõik korralikult jälle hambusse saaks.Nüüd on riidetükid katki kistud ja Doora lakub meeleheitlikult kolme väikest kassipoega!Peremeest ligi ei lase, uriseb ja lakkub jälle..kuni kostab hale njäu..
Kahte pisikest ei õnnestunud koeral äratada, aga kõige väiksem(!)lumivalge kassipoeg jäi ellu.Kiunudes ja närviliselt saba liputades usaldas Doora oma kasulapse peretütre hoolde, kes teda pipetiga toitis nii kaua, kuni ise sööma hakkas.
Paremat ema ei oleks Felix endale tahta osanud.Ta mängib Dooraga, kisub teda kõrvust ja närib sabast..kui ära väsib, magab “emme” kaisus.
Ahjaa, ja Doora ei olegi enam nii kuri..
