Ühes taluõues elab suur must emane hundikoer Doora – kogu küla hirm.Inimesed käivad ringiga mööda ja loomad hoiavad eemale.Ta on kutsikast saati ketis olnud..küllap see ta kurjaks muutiski.
Paneb perenaine “rotipojad” vanade sokkide sisse, kiiresti ämbrisse vesi, kaan peale ja läheb labida järele, et kohe väiksed elutud kehad maetud saaksid.Labidaga tagasi tulles aga jääb imestunult seisma.Kaas on ämbrikõrval maas ja kassipojad kadunud! Uskumatu lugu, naine ei tea, kas nutta või naerda.Igaljuhul matta pole enam kedagi.
Kahte pisikest ei õnnestunud koeral äratada, aga kõige väiksem(!)lumivalge kassipoeg jäi ellu.Kiunudes ja närviliselt saba liputades usaldas Doora oma kasulapse peretütre hoolde, kes teda pipetiga toitis nii kaua, kuni ise sööma hakkas.
Paremat ema ei oleks Felix endale tahta osanud.Ta mängib Dooraga, kisub teda kõrvust ja närib sabast..kui ära väsib, magab “emme” kaisus.
