Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta palus Eesti riigi nimel vabandust politseijuhtidelt, kes mõisteti erinevates kohtuastmetes kriminaalasjas õigeks. Vabandus tuli pärast seda, kui Riigikohus jättis muutmata endiste politseijuhtide Eerik Heldna, Elmar Vaher ja Aivar Alavere õigeksmõistmise kriminaalasjas, mis puudutas Heldnale politseipensioni määramist.
Pakosta sõnul oli juba esimesest kohtuastmest alates selge, et politseijuhid ei olnud seadust rikkunud. Tema hinnangul ei tohiks õigusliku selguse otsimine toimuda inimeste elude ja saatuste hinnaga. Minister rõhutas, et konkreetne protsess ei olnud õiglane ning seetõttu pidas ta vajalikuks riigi nimel vabandada nende inimeste ees, kes olid aastaid Eesti riiki lojaalselt teeninud.
Samas toonitas Pakosta, et prokuratuur on iseseisev institutsioon ning poliitiline sekkumine selle tegevusse ei ole lubatav. Prokuratuuri kaitseks märkis ta, et valdav enamik prokuratuuri poolt kohtusse viidud juhtumitest leiab kinnitust ka kohtus. Antud kaasust nimetas ta siiski erandlikuks – „tõrvatilgaks meepotis“ –, mis heidab varju kogu süsteemile.
Pakosta sõnul on prokuratuur ise põhjendanud juhtumi algatamist sooviga saada õiguslikku selgust. Ministri hinnangul ei olnud aga õiglane, et selline selgus saavutati väga kõrge hinnaga – nii riigile kui ka inimestele, kelle professionaalne ja isiklik elu sattus pika ja kurnava protsessi alla.
Kriminaalasjas süüdistas prokuratuur Heldnat selles, et ta esitas politseipensioni saamiseks **Sotsiaalkindlustusamet**ile valeandmeid, millele aitasid kaasa Vaher ja Alavere. Süüdistuse järgi tekkis Heldnal politseiteenistuse staaž alates 2019. aasta aprillist, kuigi ta töötas sel ajal sisuliselt kaitseväes ja hiljem **Maksu- ja Tolliamet**is. Kohus leidis aga, et tegu ei olnud seaduserikkumisega.
Juhtum on vallandanud laiemat arutelu prokuratuuri vastutuse ja eksimuste mõju üle. Endine justiitsminister ja praegu riigikogus kelmuses süüdistatav Kalle Laanet kirjutas sotsiaalmeedias, et prokuröride vead võivad hävitada inimeste elusid ja, mis veelgi hullem, murendada usku õigusriiki. Tema sõnul on prokuröride eksimused võrreldavad arstide ja õpetajate vigadega, sest nende tagajärjed võivad olla pöördumatud.
Laanet juhtis tähelepanu ka sellele, et enamikul inimestel puudub nii aeg kui ka pädevus keerukatesse kohtuprotsessidesse süvenemiseks. See loob pinnase lihtsustatud ja äärmuslike narratiivide levikuks, mis räägivad õigusriigi allakäigust ja „orwellilikust süütegude ministeeriumist“. Kuigi Laaneti hinnangul ei vasta need väited tõele, kahjustavad sellised kaasused siiski usaldust riigi vastu.
Võimaliku lahendusena pakkus Laanet välja, et prokuratuuri tegevusse võiks vajadusel sekkuda seadusega paika pandud kollegiaalne organ. Tema mõte seisneb selles, et kui prokuratuur kaotab juba esimeses kohtuastmes, võiks enne järgmisse astmesse liikumist toimuda sõltumatu sisuline hinnang nii tõenditele kui ka kaasuse algatamise motiividele.
Samas on ka Laanet ise praegu prokuratuuri süüdistuse all. Prokuratuuri hinnangul esitas ta aastatel 2022 ja 2023 justiitsministri ning riigikogu liikmena teadvalt üürikulude hüvitamise taotlusi, mille aluseks olnud leping oli sõlmitud temaga seotud isikuga. Süüdistuse järgi hüvitati talle selle alusel õigusliku aluseta üle 13 000 euro.
Kõik see kokku näitab, kui habras on usaldus õigusriigi vastu. Iga eksimus, eriti kõrgel tasandil ja avalikkuse ees, ei kahjusta ainult üksikuid inimesi, vaid raputab kogu süsteemi. Pakosta vabandus ei olnud seega pelgalt formaalne žest, vaid tunnistus sellest, et õigusriik peab lisaks seadustele seisma ka õiglustunde ja inimliku mõõtme eest.
