Ma olen ikka põlanud poliitikuid, kes lubavad teadlikult teostamatuid asju, räägivad eri seltskondadele erinevat juttu ja valetavad. Olen hoolitsenud selle eest, et programmid saaks realistlikud ja pole ise kasutanud loosungeid ega lubadusi, millesse ei usu, kui pole suutnud neid ära hoida.
Vabu ajakirjanikke olen pidanud üldjoontes korralikeks inimesteks, kelle missioon ja südametunnistus on poliitikute järele valvata ning ebaaususe ja valelikkuse korral nad paljastada. Nii olen püsinud ametis kaua rahuliku südamega.
Mida ma praegu kuulsin, on tõesti šokeeriv – seda sõna ma pole varem tahtnud kasutada. Suure lehe peatoimetaja:
“EKRE teeb, mida opositsioonipartei peabki tegema. Lubab kõike, eri seltskondadele erinevaid asju vastavalt kuulajate soovidele, pärast ütleb, et ei lastud teha, aga siin on teisi punkte veel. Ja mul ei ole neile ühtki etteheidet, nii see asi käibki! Aga ma ei saa aru, mida teevad sotsid? Kui mina oleks nende esimees, ma ütleks et saate tasuta vee ja elektri.”
Teise suure lehe asepeatoimetaja: “Ma olen nõus!”. Kolmas “rahva teener” vaikis, mis ju tähendab ka pigem nõustumist.
Mis tundega need mehed oma tööd edasi teevad ja kuidas neil seda lubatakse? Esimene neist on värske pressinõukogu esimees, mis peaks olema eetikakomisjoni rollis.
Ja see ei ole ainult ajakirjanduse siseasi, vaid valetamise legaliseerimine. Kui ajakirjandus lubab, kes siis peaks veel segama? Ja järelikult valetab ta teadlikult ka ise. Mis vahe on siis vabal ja mittevabal ajakirjandusel, tõepoolest Vene ja Eesti valimiste kontekstil? (ei, see polnud seekord Postimees).
Ma tõesti pole midagi sellist varem kuulnud ja tunnen ennast sellest jutust isiklikult teotatuna. Kuidas saavad poliitikud oma tööd teha, kui neile on valvekoer otsaette löönud õiguse valetada? Ja kuidas lepivad sellega teised ajakirjanikud?
Allikas: FB: Jürgen Ligi
