Inimesed otsivad pidevalt elu tähendust, kuid unustavad seejuures elusolemist kogeda. Tõepoolest me surgime, uurime, katsume, kombime, analüüsime, kritiseerime, sõnastame tähendust üha uuesti ja uuesti, unustades seejuures kogeda seda tõelist hüve, naudingut ja teadasaamise kohta ehk elu ennast. Ainus õppetund ja tähenduse looja me elus on isiklik kogemus. Teiste sõnadega ja tegudega “vehkimine” on pelgalt väline irve, oma kogemus on aga sisemise naeratuse looja.
