“Lugesin kord ühte vabaduse definitsiooni, mis käis nii: vabadus on see, kui sa saad teha seda mida tahad millal tahad.
Mõtlesin sellele, ja jõudsin järeldusele, et enamik inimesi pole vabad. Suur osa meist ei saa iial teha seda mida nad tahavad, erinevatel põhjustel.”
sedasi alustab üht mõttekäiku oma blogis Peep Laja…
Taaskord väga väärt mõtted ning sel põhjusel valisingi tänaseks teemaks – Inimesed on iseenda vangid….
Inimloomus on keerukas – ta pole kunagi rahul sellega mis tal parajasti olemas on. Ikka ihaldatakse rohkem. Tihtipeale just ühiskonna surve, et kõigiga peab võistlema, et alati tuleb parim olla ja endast tuleb alati sada protsenti anda, panevad inimeste pähe väga radikaalsed mõtted, mida inimesed tihtipeale reaalselt saavutada ei suuda.
Teine suur surve on õnn – kõikvõimalikud eesmärgid ning ettekujutused sellest, mis inimese õnnelikuks peaks tegema…
Kolmandaks surveks on sotsiaalne hierarhia. Pidev mõõtmine, võrdlemine, üksteise üle trumpamine. Mõni võrdleb välimust, mõni seab eesmärgiks olla “naabrist parem”, mõni jälgib pidevalt kaalunubrit, mõni viimast moodi jne, jne… mida iganes…
Vahet pole, mis on tegelik põhjus ja tagamaa ning mis on selleni viinud, aga tuleb tõdeda, et väga paljud inimesed on iseenda vangid. Nad on ehitanud endale puuri, mille olemasolu nad sageli isegi ei teadvusta. Unistused ja pildid elust, mida nad tegelikult tahaks elada, jäävad vaid unistusteks. Seda seepärast, et nad on iseenda vangid, ja vangil pole vabadust.
Üks esimesi samme oma ellu tõelise positiivse muutuse toomiseks on nende trellide nägemine.
Peep Laja (E-kaubanduse Liidu ametlik koolituspartner) on väga ilmekalt kirjeldanud ühes oma kunagises postituses mõtted mida tahangi nüüd siin jagada –
mõned levinumad põhjused, ehk teisisõnu levinumad vanglad, kus inimene vangis on…
Kusjuures tihitipeale ei ole inimene mitte vaid ühes neis vanglates vaid mitmes korraga…
1. Mõttelaadi vangla
Paar aastat tagasi sattusin juttu ajama ühe neiuga, kes mulle rääkis, kuidas ta on ikka alati tahtnud minna reisima siia ja sinna. “Miks sa siis ei ole läinud?” pärisin. Ja ei osanudki ta ühtegi tõelist põhjust tuua. Ta oli kinni mõtteviisis, et selleks on vaja palju raha, ja tema on vaene. Asi on ette võtmises, ärategemises. Mul on kümneid ja kümneid häid sõpru, kes mööda maailma ringi lasevad, ja keegi neist pole rikas. Oma unistuste elu elamine pole lotovõit. See on otsus.
Minu tädi rääkis mu vennale kunagi, et “meie suguvõsas pole keegi rikkaks saanud, ei saa ka sina”. Sellest paremat näidet annab leida. Kui sa usud, et sa oled “väike mutter” ja elad oma väikest elu, siis paraku nii ka see on.
Ma tean omast käest, kui raske on end oma harjumuspärasest keskkonnast, mõttelaadist ja elustiilist lahti rebida. Kui ma esimest korda kaalusin tõsiselt mõneks ajaks kuskil muus riigis elamist ja maailma avastamist – mis oli üks minu unistusi – siis ma leidsin mitmeid põhjusi, miks mul oli juba niigi hea olla ja polegi vaja midagi enamat. Aga sisimas ma teadsin, et see pole see. Ma teadsin, et ma ei suudaks endale silma vaadata ja öelda, et “ah, ma tegelikult ei tahtnudki seda”. Võit iseenda üle on suurim võit, ütles Buddha. Oleks ju kurb, kui su hauakivile raiutaks tekst: „Ta oleks teinud igasuguseid lahedaid asju, aga ta ei julgenud”.
On loomulik, et me hoiame kinni sellest, mis me teame, ja uue suhtes oleme kahtleval seisukohal. Muutused pole kunagi kerged. Aga suurim risk elus pole mitte riski võtmine, vaid hoopis selle mitte võtmine. Laeval sadamas on turvaline, aga mitte selleks pole laev loodud.
2. Sotsiaalse (negatiivse) surve vangla
Meie ümber on pidevalt inimesi, kes tulevad ja räägivad sulle, miks mingi idee ei tööta (hea üldse, kui neil mingeid argumente on, enamasti lahmitakse niisama) ja mida sa tegema peaks ja mida ei tohiks teha. Kui tõstad üles teema, et hakkad looma oma internetiäri, siis ma vean kihla, et paljud tulevad sulle rääkima, miks see ei tööta ja kuidas see üldse üks nõme mõte on. Millegi mitte-tavalise tegemine tekitab alati vastuseisu. “Mis sa parem oled? Mine käi 9st 5ni tööl nagu kõik teised. Otsi omale kindel töökoht ja hoia sellest kinni”.
Hirm oma tutvuskonna poolt äratõugatud saada, või naerualuseks muutuda hoiab nii paljusid kinni, et see on kurb. Lihtsam on elada hommikust õhtusse, ja mitte pingutada. Mis siis kui ma ebaõnnestun? Kõik naeravad mu üle.
Kõik me teame klisheed “kes ei riski see shampust ei joo”. Kui sa riski ei võta, ei juhtu iial midagi. Ja hullult nõme on elada oma väikest elu lihtsalt selle pärast, et . Ja kui ei õnnestugi esimesel korral? Mis siis. Fall down seven times, get up eight. Õpid sellest, ja edasi.
Kui soovid elada kõigega mida tahad ja väärid, pead sa jooksma iseenda jooksu. Ära kuula, mida teised sulle ütlevad. Loeb vaid see, mida sa ütled iseendale.
3. Asjade vangla
Kuskil aasta tagasi üks mu sõber ütles mulle, et ta tahaks ka mööda maailma ringi käia, aga ta ei saa. Tal on korter, asjad, pangalaen. Tema, nagu paljud teised, on muutunud oma asjade orjaks. Asjad omavad inimest, mitte vastupidi. Ja tänu sellele, et inimestel on palju “asju”, ei võeta riski. Ma ei saa ju mitte midagi teha, mul pangalaen kaelas!
Riskide maandamine on täiesti normaalne, kuid elu on näitanud, et kaalutletud risk toob peaaegu alati tulemusi. Ei pea kõike tulle panema. Kaalutletud risk ei ole “kõik või mitte midagi”.
4. Elu ootamise vangla
Neljas viis kuidas inimesed iseenda vangiks hakkavad, on see, kui nad elu ootama hakkavad. Kui palju oma elust veedad sa oodates? Raban nüüd 5a tööd teha ja siis ostan korteri, kus siis alles hakkan elama! Kannatan sel töökohal ära veel 2 aatat, siis otsin uue tasuva töökoha, kus siis alles hakkab elu! Lõpetan ülikooli ära ja kus siis alles hakkab elu pihta! Teen karjääri, panen raha kõrvale ja siis reisin. Mustmiljon sellist asja. Tuleb tuttav ette?
Ära oota elu. On vaid hetk, milles oleme praegu. Elu on liiga väärtuslik, et seda raisata ootamise peale.
You can have the cake and eat it too.
___ ___ ___
Tänan et lugesite
Aspiechat Eesti
Peep Laja mõtteid leiad siit: https://internetmarketing.ee/
