On hetki, mil inimene tunneb südames midagi enne, kui see päriselt sõnadeks saab. Suhe ei lõpe kunagi üheainsa suure põhjuse pärast – see hääbub märkamatult, pisikeste muutuste kaudu, mis kogunevad aja jooksul seni, kuni ühel päeval on nad liiga suured, et neid eirata. Paarinõustajad ütlevad, et inimesed teavad sageli juba ammu enne ametlikku lahkuminekut, et suhe on läbi, sest keha, meel ja emotsioonid hakkavad andma vaikseid, kuid järjepidevaid signaale. Need üksteist märki on kõige sagedasemad hetked, mille järgi inimene endale lõpuks tunnistab, et armastus ei toimi enam nii, nagu varem.
Esimene märk on see, kui puudub igatsus. Mitte lihtsalt see, et pole aega või energiat, vaid sügav, peaaegu tundetu seisund, kus partneri lähedus ei tekita enam soojust ega rõõmu. Teine märk on huvi kadumine ühiselu vastu. Vestlused, mis kunagi voolasid loomulikult, muutuvad mehaaniliseks või lühikeseks, justkui oleks suhe tühjenenud oma sisust. Kolmandaks tekib emotsionaalne üksindus. Inimene tunneb end suhtes olles sama üksikuna kui siis, kui ta oleks täiesti üksi – see on sügav sisemine signaal, et side on katkenud.
Neljas märk on kerge vastumeelsus. Partneri väiksed harjumused, mis kunagi olid armsad või naljakad, hakkavad ärritama või tekitama eemaletõukavat tunnet. Viies märguanne on pinge kehas. Kohtumised või isegi partneri sõnumid võivad tekitada ärevust või pinget, mitte sellepärast, et midagi halba juhtuks, vaid sest side enam ei toimi. Kuues märk on eemaldumine tulevikuplaanidest. Inimene ei näe enam ühist rada, ei soovi planeerida ega tunne rõõmu mõttest, et kõik senine jätkub.
Seitsmes märk on apaatia konfliktide suhtes. Kui suhe veel toimib, tekib loomulik soov probleeme lahendada. Kui see soov kaob, on see üks selgemaid märke, et lahkuminek toimub juba sisemiselt. Kaheksas märk on lõhe intiimsuses. Puudutused, pilgud, suudlused ja füüsiline läheduse soov kaovad järk-järgult, jättes suhte külmaks ja formaalseks. Üheksas märguanne on see, et inimene tunneb end partneriga pigem pingutatult kui vabalt. Loobub naljadest, loomulikkusest ja iseendaks olemisest, justkui hoiaks midagi tagasi.
Kümnes märk on see, et inimene otsib rahu ja kergendust väljaspool suhet. Ta tunneb end paremini üksinda, sõpradega või isegi täiesti vaikuses, kui partneri seltsis. See ei ole enam “vajan veidi aega”, vaid siiras eelistus olla partnerist eemal. Ja üheteistkümnes märk on sisemine teadmine. Vahel ei ole sellel loogilist seletust ega ühte konkreetset sündmust. Inimene lihtsalt tunneb, et miski ei ärka enam ellu, ei kasva, ei parane – ning kuigi sõnadeni jõudmiseks võib minna kuid, on süda tõe juba ammu ära tundnud.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
