Eestis suri 2019. aastal tuhande elussündinu kohta 1,6 alla üheaastast last. Imikusuremus on maailmas üks olulisemaid demograafilise ja sotsiaalse arengu näitajaid ning on märkimisväärne, et paistame selle poolest maailmas silma kui ühed parimatest. Vaadates viimaste kümnendite jooksul toimunud muutust, saame rääkida eduloost, mis väärib jagamist.
Raske on öelda, mis on meid täpselt selle positiivse tulemuseni viinud. Võimalik, et tegemist on olnud juhuste kokkulangemisega, ent pigem on eeskujulik näitaja meditsiiniasutuste ja tubli ennetustöö tulemus. Samuti on oma roll kindlasti ka üldisel ühiskonna arengul ja tervise olukorra paranemisel. Meie tervishoiusüsteemi suhtes kohtab küll ka rahulolematust, aga väga madal imikusuremus on näitaja, mille üle võiksime uhkust tunda.
Faktidele toetudes saab kinnitada, et imikusuremuse poolest oleme jõudnud taasiseseisvunud Eestis heas mõttes absoluutsesse tippu. Tasub meenutada, et veel 1992. aastal suri Eestis tuhande elussündinu kohta koguni 15,7 imikut. Tänaseks oleme aga eeskujuks enamikele riikidele maailmas.
OECD andmetel on imikusuremus tuhande elussündinu kohta kõige kõrgem Indias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis (ligi 30) ning kõige madalam just Eestis ja Islandil. Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine imikusuremuse näitaja oli 2019. aastal 3,4 ehk Eestiga võrreldes enam kui kaks korda suurem.
Lisaks hetkeseisule on oluline vaadata ka seda, millised muutused on riikide võrdluses viimase 30 aastaga toimunud. Euroopa Liidu keskmine imikusuremus on selle ajaga langenud 3,3 korda. Euroopa kõige väiksema imikusuremusega riigid olid 1989. aastal Rootsi (5,8), Soome (6,1) ja Holland (6,8). Eesti oli toona selles pingereas Rumeenia (26,9), Poola (19,3) ja Ungari (15,7) järel negatiivses mõttes neljandal kohal (14,8). See tähendab, et oleme Euroopa mõttes teinud läbi unikaalse muutumise – imikusuremus on langenud 9,3 korda, mis riikide pingereas tähendab tõusu 22. kohalt esimeseks.
Olukord on paranenud ka riikides, kus 30 aastat tagasi imikusuremusega hädas oldi. Samas pole need muutused Eesti edulooga kuidagi võrreldavad. Näiteks Rumeenias on imikusuremus vähenenud 4,6, Poolas 5,1 ja Ungaris 4,4 korda. Loomulikult ei ole riikide lähtepositsioon olnud võrdne, sest suremuse kõrgemalt tasemelt on lihtsam madalamale liikuda, ent see ei vähenda kuidagi Eesti erakordset edu.
Oluliselt on 30 aastaga muutunud ka imikute surmade absoluutarvud: aastatel 1989–1991 suri 893 ning aastatel 2017–2019 kokku 77 imikut. Põhjuste osakaalud on küll sarnased, aga absoluutarvude muutused on muljetavaldavad.
| 1989–1991 | 2017–2019 | |
|---|---|---|
| Nakkus- ja parasiithaigused | 44 | 2 |
| Närvisüsteemi ja tundeelundite haigused | 33 | 2 |
| Perinataalperioodi patoloogia | 427 | 43 |
| …neist sünnitrauma | 68 | 0 |
| Kaasasündinud väärarendid | 216 | 15 |
| Õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad | 55 | 4 |
Imiku tervise ning suremusega on otseselt seotud ka naiste tervis. Raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi tüsistuste tõttu suri aastatel 1989–1991 Eestis kaheksa naist, samas aastatel 2017–2019 ei olnud selliseid surmajuhtumeid ühtegi.
Seega on imikusuremusega võrreldes muu maailmaga üldiselt hästi, aga kindlasti ei tohi seda võtta iseenesest mõistetavana. Saavutatud edu tuleb osata hoida ning vältida tagasiminekut.
