Iga kolmas laps on Eestis ülekaaluline ja ei spordi piisavalt
“Vanaema, kes polnud mu poega kolmveerand aastat näinud, lõi kohtudes kaht kätt kokku: sa näed välja nagu põrsas! Laps oli hingepõhjani solvunud, aga paraku on see tõsi,” räägib 12-aastase poja ema, kuidas koroonaaeg on tema lapse paksuks muutnud. Eesti lastest on ülekaalulised või rasvunud suisa kolmandik.
Oliver on igati tegus ja elurõõmus poiss, kes kuni 11. eluaastani püsis igati normkaalus. “Muutust täheldasin möödunud suvel, pärast esimest koroonalainet – algul tekkis poisil väike kõhuke, ja aastaga on ta nüüd suuremaks paisunud üle kogu keha, iseäranis märkimisväärselt vöökohast…” kurtis poisi ema Monika. Ema oli poja kiire kosumise üle algul üksjagu imestunud, kuna ei pea oma kodust menüüd ekstra ebatervislikuks. “Sööme vahel hädapärast ka viinereid ja toidupoe soojaleti kanakoiba või käime läbi mõnest kiirtoidukohast, kuid üldiselt olen siiski jälginud, et laps toidu kõrvale magusaid jooke ei rüüpaks, ka ei anna ma talle taskuraha näkside jaoks,” rääkis ema. “Õhtuti kodus sööme alati enda valmistatud sooja toitu ning kui koroonapiirangute lõdvenedes on õnnestunud jälle mõneks ajaks kooli pääseda, saab poiss ka koolis korralikku sööki.”
Salaja mullijooki ostma
Pealesurutud distantsõppe tõttu on Oliver vähem liikunud ja rohkem arvuti taga istunud. “Kuna sõpradega ju mänguväljakul ega palliplatsil möllata ei tohtinud – mullu kevadel ajas politsei mitmeid kordi lapsi laiali –, kolis netti ka suhtlus klassikaaslastega,” tõdes Monika. “Kui poja sõpru üle hulga aja nüüd mänguväljakul nägin, panin tähele, et nii mõnigi 12-13-aastane poiss on kaalus juurde võtnud. Üks neist koguni kiitles, et kaalub üle 70 kilo! Ka vanaema, kes polnud Oliveri kolmveerand aastat näinud, lõi kohtudes kaht kätt kokku: sa näed välja nagu põrsas! Laps oli hingepõhjani solvunud, aga paraku on see tõsi.”
Mõne aasta eest selgus Euroopa laste rasvumise seire Eesti uuringust, et iga neljas esimese klassi õpilane on ülekaaluline. Tervise arengu instituudi 2017/2018. õppeaastal läbi viidud kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu põhjal on ülemäärase kehakaaluga (s.o ülekaaluline ja rasvunud) 21% 11-15-aastastest poistest ja 14% tüdrukutest. Näitaja on tõusnud iga aastaga ning koroonaaeg andis olukorrale vaid hoogu juurde. Sajandi algusega võrreldes on ülekaaluliste laste osakaal pea kolmekordistunud. Ülekaalulisest lapsest saab sageli ülekaaluline täiskasvanu, keda ohustavad diabeet, hüpertensioon, liigesehaigused jne. Lisaks võib lapseea ülekaal seostuda negatiivsete psühholoogiliste tagajärgedega nagu depressioon, kehataju muutumine ja madal enesehinnang.
Lisahoogu poja ülekaalule andis veel üks seik, mis sai Monikale selgeks tänu teise lapse vanemale.
“Kuna ma eelmisel suvevaheajal, mil lapsed omasoodu õues möllasid, poisile ebatervislike näkside ostmiseks taskuraha ei andnud, vaid jätsin oma töölviibimise ajaks talle külmkappi võileivamaterjali ja lauale puuvilju, leiutas poiss ise mooduse, kuidas taskuraha teenida,” meenutas Monika.
“Koos paari endast noorema kaaslasega korjasid nad ümbruskonna prügikastidest pudeleid, viisid taarapunkti ning ostsid saadud raha eest mullijooke, krõpse ja kummikomme. Tegevust ei lõpetanud isegi vanemate poiste mõnitused ning paari pealt näinud täiskasvanu noomimine – lastel jagus motivatsiooni raha teenida, ja palavate päevadega prügikastidesse kogunenud taara rohkusest kannustust saades hasart aina süvenes! Teada saades olin šokis. Lisaks häbile tekkis ka hirm, et prügikastidest pudeleid otsiv laps võiks sealt koroona külge saada – üks poiss olevat suule kummutanud koguni prügikasti visatud energiajoogipudelite viimsed tilgad. Läksin psühholoogilt nõu küsima, mida teha ja kuidas last prügikastis sobramisest võõrutada. Psühholoog naeris: uhke peaksid olema – poiss on ellujääja, leiab nutikaid lahendusi!”
Hiigelkrõpsupakid sõpradelt
Monika on üksjagu nõutu, sest väljapool kodu ei saa kontrollida nii suure lapse tegevust. “Ma ei hakka ju varateismelisega koos kohalikel mänguplatsidel käima, et jälgida, ega ta vahepeal midagi ebatervislikku põske ei pista!” lausus ta. “Isegi kui ma ise poisile taskuraha ei anna, leidub kambas ikka mõni sõber, kes ostab XL-suuruses krõpsupaki ja pooleteiseliitrise koola ning rämpstoitu kaaslastega jagab…”
Järgmisest õppeaastast plaanib Monika – mõistagi, kui kolmas koroonalaine lapsi jälle koduseinte vahele ei suru – panna poisi kergejõustikutrenni. Koduse menüü muutmine tundub keerukam ettevõtmine. “Peetagu mind pealegi laisaks ja lohakaks emaks, aga minus ei ole jaksu ega huvi, et oma niigi pingelise töö kõrvalt veel brokolit keetma ja juurikaid närima hakata,” märkis Monika. “Ka mulle meeldib rammus pasta ja ahjupeekon, kuidas ma seda siis lapsel süüa keelan?”
Naabripoisi isa pani oma ülekaalulise lapse kogu möödunud suveks spordilaagritesse, kust noormees naasis kooliaasta alguseks sedavõrd saledana, et sõbrad ei tundnud teda esmalt äragi. “Sellist rahakulu – kui arvestada, et ainuüksi nädalase suvelaagri hind on ligi 200 eurot – meie pere eelarve paraku ei võimalda,” nentis Monika. “Lisaks pole ma kindel, kas ja kui kaua viitsib end füüsiliselt pingutada laps, kes eelistaks pigem arvuti taga lamaskleda…”
Tervise arengu instituudi kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitas sedagi, et laste ülekaalu ning toitumis- ja liikumisharjumusi mõjutavatest teguritest on üheks olulisemaks pere majanduslik olukord. Laste hulgas, kelle pere rahaline seis on hea, leidub märksa vähem ülekaalulisi ja rasvunuid. Nad söövad oluliselt rohkem puu- ja köögivilju, regulaarsemalt koolipäeva hommikutel hommikusööki ning on kehaliselt aktiivsemad. Samuti mõjutas õpilaste igapäevast köögiviljade söömist nende enesehinnanguline tervis ja rahulolu eluga, kus rahuldava või väga halva tervisega õpilased sõid oluliselt harvem köögivilju võrreldes nendega, kes hindasid oma tervist heaks.
Tallinna lastehaigla pediaater Lagle Suurorg (pildil) kinnitas, et ülekaalulisusest ei ole võimalik n-ö välja kasvada. “Vanemad ja arstid on esimesed, kes peavad märkama lapse ülekaalulisust ja kohe sekkuma! Lahenduseks on kogu pere eluviisi muutmine.” ütles ta.
Aitab toitumispäevik
Ka Kadrioru saksa gümnaasiumi kooliõde Kersti Tamm rõhutas, et ülekaaluga võitlemise puhul on kodune toetus väga oluline. Kerge ülekaalu puhul piisab kooliõe sõnul selgitamisest ja asjad lahenevad, aga tõsise rasvumisega tuleb tegeleda. “Sel puhul tulevad päevakorda regulaarsed toidukorrad ja jälgimine, mida süüa kasvava organismi vajadusi arvestades,” selgitas Tamm.
Kuna on teada, et söömishäired on tihedalt seotud vaimse tervisega, suunavad kooliõed tugevalt ülekaalulised lapsed ka psühholoogi poole, sest üksinda on raske toime tulla. “Toitumise rolli ei saa ülehinnata, kuna see mõjutab nii vaimset tervist, füüsilist võimekust, keskendumisvõimet, produktiivsust kui ka välimust,” pani Tamm südamele.
Tammel on oma praktikast tuua ka edulugu. “Tervisekontrolli käigus leitud tugevalt ülekaalulistele lastele teen ikka ettepaneku, et kui neil vähegi soovi on, saaksin abiks olla,” selgitas ta. “Alati ei taheta oma mugavustsoonist väljuda. Pakkusin ühele 110-kilosele, passiivsele, kõrgema vererõhuga, halva ainevahetuse ja vähese liikumisega 7. klassi poisile võimalust alustada toitumispäevikuga, et ta paneks kirja kõik, mida, millal ja kui palju sööb. Selgus, et poiss toitus peamiselt vanaema küpsetatud lihapirukatest. Lisaks palusin märkida andmeid füüsilise koormuse, vee joomise jm sellise kohta. Seejärel hakkasime seda iga nädal koos analüüsima. Rohelisega sai märgistatud õigesti tehtu ja soovitused, punasega aga valesti tehtu. Vaatasime koos, mida süüa ja mida mitte ning panime paika regulaarsed toidukorrad.” Kevadel alustades saadi suve alguseks – paari kuuga – kehakaalust alla viis kilo, vererõhk läks normi ja ainevahetus paika. Suureks motivatsiooniks oli poisile parem enesetunne. “Seejärel pidi ta terve suve iseseisvalt hakkama saama,” jätkas Tamm. “Mu lootused ei olnud suured, aga poisil oli tahe ja sügiseks oli ta veel viis kilo alla võtnud! Aastaga kaotas noormees kaalust 16 kilo.”
Tamm on näinud sedagi, et kui motivaator kõrvalt kaob, on kilod kerged tagasi tulema. “Mitte mingil juhul ei tohi pidada ekstreemseid dieete, vaid keskenduda normaalsele söömisele ning toituda tervislikult ja väärtuslikult,” soovitab ta õpilastele. “Söömata jätmine pole lahendus, vaid võib tekitada vastupidise efekti.”
Koolitoiduga võib Tamme kinnitusel rahule jääda. “Olgu tegu küll väikeste summadega, kuid see on teostatav,” leidis Tamm. “Kui kokk on hea ja nutikas, ei ole koolitoidul viga midagi. Puhvet seevastu poke just eriti tervisliku valikuga. Puhvetipidajad on üritanud pakkuda ka tervislikumaid valikuid, kuid see ei tasu neil ära. Siin tuleks küll midagi ette võtta!”
Koolitoit on hea, puhvet aga kurjast
Hiljuti valminud ülekaalulise patsiendi käsitlusjuhend soovitab ülekaalulistele lastele ja motiveeritud peredele vähemalt mõõduka sagedusega (kaks sessiooni kuus) individuaalset või grupinõustamist. “Nii ülekaaluliste laste kui nende vanematega tegelemine on efektiivsem kui vaid lastega tegelemine,” põhjendas Tallinna perearstide seltsi juhatuse esinaine Reet Laidoja. “Paraku on selliseid nõustajaid vähe ja nende teenused kallid. Raske on pääseda nii laste-psühhiaatrite kui ka psühholoogide vastuvõtule. Toitumisnõustaja ja toitumisterapeudi teenust haigekassa ei kompenseeri, seega on abi kättesaadav vaid vähestele ning sedagi mitte järjepidevalt. Ka vanemlike oskuste arendamist toetavad programmid on pika järjekorraga.” Perearstide hinnangul võiks ülekaalulistele lastele ja nende peredele lahenduseks olla nõustamiskeskused, kus pakutaks toitumisterapeudi, psühholoogi, füsioterapeudi ja liikumistreeneri teenuseid.
Vaja oleks strateegiat
“Ülekaalulisuse problemaatikaga tegelemisel on oluline meeskonnatöö pere, kooli ja arsti vahel, lisaks sekkumised riigi ja omavalitsuse tasandil,” leidis tervise arengu instituudi toitumisvaldkonna ekspert Tagli Pitsi.
“Iga arst või õde, kes märkab lapse ülekaaluliseks muutumist, peaks kohe vanematele selgitama seisundit ja planeerima samme kaalutõusu peatamiseks,” rõhutas dr Lagle Suurorg. “Oluline on lapse hindamisel rääkida ühte keelt ehk kasutada ühtseid ülekaalulisuse hindamise kriteeriume.”
Ülekaalulisus jääb pahatihti tähelepanuta
Kooliõdede arvates on ülekaalulisuse põhjused õpilaste vähene füüsiline aktiivsus, ebaregulaarne toitumine ja keskkond. Tamm loeb ülekaalulisuse peamiseks põhjuseks mugavat elu. “Meil ei ole vaja kuskile liikuda, kõik on käe-jala juures. Küll teatakse, mis on õige tervisekäitumine, aga seda ikka ei tehta,” rääkis ta. “Kui täiskasvanud pole eeskujuks, ei maksa õigeid valikuid oodata ka lastelt.”
Lisaks peab Tamm probleemiks vähest liikumist. “Kooliõed küsitlevad tervisekontrolli käigus ka lapse tausta: kas ta teeb sporti, kuidas liigub jms. Need, kes tegelevad spordiga, on ka muus osas teadlikud – nad suudavad hoida nutiseadmete kasutamises piiri, oskavad korralikult toituda ja teavad, kuidas tervislikult käituda.”
Enamik lastest ent ei liigu Tamme kogemust mööda üldse. “Kui küsida, kas sa tegeled mingi spordiga, tuleb vastuseks: jaa, ma käin paar korda nädalas jalutamas… Aga jalutamine ei ole aktiivne liikumine, mida vajab kasvav noor!”
Tamme sõnul viilitakse koolis isegi nappidest kehalise kasvatuse tundidest. “Kehalise kasvatuse õpetajad on küll ääretult tublid – annavad trenne ja mõtlevad igasugu variante välja, aga lapsed ei oska elementaarsemaidki harjutusi, nagu täistallaga kükitamist, ega tea, mis on rahvastepall,” tõdes Tamm.
Suurorg nentis, et puudujääke esineb ka vanemate terviseharituses. “Üllatavaid tulemusi on saadud Iirimaal, kus uuriti vanemate hinnanguid ülekaalulistele lastele vanuses 5-12 ja 13-17 aastat,” rääkis dr Suurorg. “Vanemad ei tunnetanud sageli laste ülekaalulisust ja eksisid oma lapse kaalu hindamisel 80%-l juhtudest, sagedamini poegade kui tütarde puhul. Kui küsitleti vanemate enesehinnangut enda kaalule, leiti, et ka oma kaalu alahindasid vanemad koguni 57%juhtudest.”
Kogenud lastearsti sõnul ei oska ka tervishoiutöötajad laste ülekaalulisusele piisavalt tähelepanu pöörata. “Näiteks Inglismaal läbi viidud uuringust selgus, et ainult kolmandik meditsiinitöötajatest suutsid visuaalselt korrektselt hinnata laste ülekaalulisust,” märkis dr Suurorg. “Uuringu läbiviijad näitasid, et kui arstid ei suuda ülekaalulisust õigesti esile tuua, jätavad nad lapsel tähelepanuta ka mitmed muud häired.”
Esimesed sammud laste toitumisharjumuste parandamiseks:
• Tee endale selgeks tervisliku toitumise põhimõtted (www.toitumine.ee) ning õpi lugema toidu märgistust.
• Valmista road ise ja kaasa ka lapsed söögivalmistamisse. Lisaks oskustele saavad lapsed kaasa julguse ja harjumuse ise süüa valmistada. Enda tehtud toit ka maitseb paremini.
• Paku lastele oodeteks tükeldatud puu- ja köögivilju.
• Ära osta koju toite, mida võiks süüa võimalikult harva või väheses koguses (kommid, küpsetised, magusad joogid, kartulikrõpsud jne).
• Joogiks olgu puhas vesi.
