Kui algselt andis Keskkonnaamet sel jahihooajal loa küttida 84 hunti, siis hooaja jooksul on see number oluliselt kasvanud. Kõigepealt lisandus 28 luba ning nüüd veel 18, mis tähendab, et kokku on tänavusel hooajal lubatud küttida kuni 130 hunti. Otsus on pälvinud tähelepanu nii teadlastelt kui ka laiemalt ühiskonnas, sest hundi roll Eesti looduses on tundlik ja mitmetahuline.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Tanel Türna selgitas, et otsus põhineb värsketel **Keskkonnaagentuur**i seireandmetel. Kui sügisel hinnati Mandri-Eestis hundipesakondade arvuks vähemalt 25, siis täpsustunud andmete järgi on neid nüüd vähemalt 29. See jääb küll veel suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas ette nähtud vahemikku, milleks on 20–30 pesakonda, kuid amet peab vajalikuks ennetavat sekkumist.
Türna sõnul on eesmärk hoida hundipopulatsioon kavandatud piirides ka tulevikus ning vältida olukorda, kus 2026. aasta sügiseks ületab pesakondade arv soovitusliku taseme. Selleks anti 18 täiendavat küttimisluba piirkondadesse, kus hundi arvukuse ohjamine on ameti hinnangul vajalik. 2. jaanuari seisuga oli Eestis sellel jahihooajal juba kütitud 55 hunti.
Täiendavate lubade jaotus on piirkonniti erinev. Lääne-Pärnumaa ohjamisalale lisandus kolm luba, Lääne-Virumaale neli, Pärnu-Rapla piirkonda kaks, Tartu-Jõgeva piirkonda kaks, Põlva-Tartu alale viis ning Viru ohjamisalale kaks luba. Nende otsustega soovib Keskkonnaamet mõjutada hundipopulatsiooni ruumiliselt, vältides liigset koondumist teatud piirkondades.
Samas hoiatavad teadlased, et küttimise mõju ei ole alati üheselt positiivne. Maris Hindrikson, **Tartu Ülikool**i terioloogia õppetooli teadur, rõhutab, et hundi täpset arvukust ei ole endiselt võimalik täieliku kindlusega määrata. Tema hinnangul jääb uus küttimismaht siiski samasse suurusjärku, mida on Eestis ka varasematel aastatel rakendatud, ega ole iseenesest ülemäära suur.
Hindrikson juhib aga tähelepanu sellele, et küttimise kvaliteet on olulisem kui kvantiteet. Sigivate isendite, eriti karja juhtiva emase või isase küttimine võib karjade stabiilsust tugevalt mõjutada. Seetõttu sõltub palju jahimeeste oskusest ja vastutusest eristada nooremaid loomi sigivatest isenditest ning teha teadlikke valikuid.
Tema sõnul näitab rahvusvaheline suur uuring, et Euroopas on ligi 80 protsenti huntide suremusest seotud otseselt inimesega. See kinnitab, et inimene on hundile väga suure mõjuga liik ning iga otsus küttimismahu suurendamise kohta peab olema hoolikalt läbi kaalutud. Hindrikson usub siiski, et ühiskonnas on teatav surve küttimislimiidi tõstmiseks olemas ning paljud inimesed peavad seda aktsepteeritavaks.
Samas rõhutab zooloog, et hundikahjude vähendamisel on ennetusel palju suurem roll, kui sageli arvatakse. Ta võrdleb olukorda igapäevase ettevaatusega – kui jätta jalgratas lukustamata õue, suureneb varguse oht. Samamoodi on mõistlik hoida koeri öösel siseruumides või turvalises aedikus ning vältida nende ketis pidamist. Lammaste puhul aitavad traditsioonilised karjatamismeetodid, väiksemad karjamaad ja paremini rajatud piirded.
Hindriksoni hinnangul peaks riik suunama rohkem ressursse just ennetusmeetmetesse, et vähendada kahjusid enne nende tekkimist. Ta rõhutab ka, et hundikahjustuste ja küttimismahu vahel ei ole otsest ja lihtsat seost. Uuringud ei kinnita väidet, et suurem hundiarv tähendab automaatselt suuremaid kahjusid. Küttimine võib näida kiire ja otsese lahendusena, kuid pikaajalises plaanis ei pruugi see soovitud tulemust anda.
Keskkonnaameti 2. jaanuaril välja antud korraldust on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul, esitades vaie ametile või kaebuse halduskohtule. See jätab ruumi edasiseks aruteluks, kus kaalul on nii looduskaitse, maaelu turvalisus kui ka ühiskonna usaldus otsuste põhjendatuse vastu. Hundiküttimise teema näitab selgelt, kui keeruline on leida tasakaalu inimese ja looduse huvide vahel.
