Ehkki arstiteadus on arenenum kui iial varem, puutuvad Tallinna lastehaigla arstid üha enam kokku lapsevanematega, kes umbusaldavad meditsiini. See paradoks tuleneb asjaolust, et internetis vohab info üleküllus, mis jätab guugeldavatele vanematele tunde, et sealt saab tõesemat infot kui raviarstilt.
Tallinna lastehaigla eetikakomitee juht dr Ülle Einberg on nõutu: ehkki meditsiiniteadus areneb kiiremini kui eales varem, kasutusel on järjest täpsem tehnoloogia ja paremad ravimid, on lapsevanemate umbusaldus selle kõige vastu kõrgem kui eales varem.
“Sellel sajandil ja just selle teisel kümnendil praegu puutume nende meditsiinieetika probleemidega kokku kõige rohkem. Ma ei ütleks, et see on päris usalduskriis, aga kusagile sinnapoole küll. Hästi palju otsitakse teisest arvamust või teistsugust infot, inimene on veendunud, et arst ei ole talle kõike ära rääkinud,” kirjeldab dr Einberg.
Ta on veendunud, et selle paradoksi taga on internetis vohav info üleküllus, mis samal ajal ei ole paraku ei täpne, ühene ega sageli ka mitte teaduslik. Paraku aga tekib just sellise info läbitöötamise tulemusel lapsevanematel sageli tunne, et nad teavad haigusest ja selle ravist paremini kui lapse raviarst.
“Informatsioon on internetis väga vastukäiv: üks soovitab nii, teine räägib risti vastupidi. Siinkohal peabki arstiga rääkima, missugust raamatut või informatsiooni usaldada. Millistes ülikoolides on uuringud tehtud, kust teaduspõhisus tuleb, seda teab arst kõige paremini soovitada,” soovitab dr Einberg ikka arste usaldada.
Ebateaduslikust infoküllusest enesekindlust ammutanud lapsevanemad ütlevad ise arstile, millega ja kuidas ravima peaks. Või siis ei peakski ravima, sest neil on muud meetodid selleks.
Dr Einberg räägib keerulisest juhtumist, millega Tallinna lastehaigla arstid mõned aastad tagasi kokku puutusid: “Aastaid tagasi meil oli siin vähihaige nooruk, kes ei soovinud mingit ravi ja soovis minna vabasurma.”
Alaealise ravi eest vastutavad tema vanemad või eestkostja. Teismelise ravist keeldumine sai võimalikuks seetõttu, et vanemad toetasid oma lapse otsust ravist loobuda.
“Ma arvan, et see ei ole päris õige. Kui haigusele on olemas ravi ja on lootust haigust ravida, siis ikka tuleks õigel ajal alustada ravi,” paneb dr Einberg südamele. “Eestis on olemas patsientide ühingud ja laste õiguskaitse on Eesti riigis olemas – ühelt poolt me kaitseme Eesti lapse õigusi, aga sealt tulevad ka niisugused käärid. Näiteks me teavitame last tema haigusest ja haiguse võimalikust ravist, aga kui teiselt poolt öeldakse, et me ei soovi seda [ravi], on arstil väga raske selles olukorras.”
Kui lapse seisund on eluohtlik, aga ta ise või ta vanemad keelduvad ravist, on arstid sunnitud kaasama lastekaitse, sotsiaaltöötajad ja kohtu, sest neil on kohustus ravida. Kui aga seisund eluohtlik pole, ei saa ka sunniviisiliselt ravida, ka mitte onkoloogiliste haiguste puhul.
“Me ei hakka kunagi ravima, kui lapsevanem ei anna oma nõusolekut. Veel parem oleks, kui meil oleks ka lapse nõusolek. Teeme sellega praegu tööd, et ka lapsi järjest enam sellesse nõusoleku protsessi kaasata. Ravitulemused on paremad, kui laps aru saab, mida temaga tehakse, millised on oodatavad tulemused,” kirjeldab dr Einberg.
Ta ütleb, et lastearstid televad selgitustöö ja nõusoleku küsimisega iga päev.
“Näiteks krooniliste haigete puhul, kui vahetame ravipreparaati, siis selgitame, miks me seda teeme, kuidas see võib lapsele mõjuda, ja ikka ootame vanemate nõusolekut. Vahel palutakse mõtlemisaega,” lisab lastearst.
Vähihaige ravist keeldunud nooruki juhtumi puhul sai otsustavaks pere päritolu – laps ei olnud Eesti kodanik, nii et nad lahkusid Eestist ja kogu juriidiline protsess jäi olemata.
Selliseid juhtumeid, kus vähihaige lapse ravist täielikult keeldutakse, pole peale selle ühe nooruki rohkem olnud. Pigem püütakse raviga alustamise aega edasi kaubelda, et last keemiaraviga kaasnevatest vaevustest kauem säästa.
“Aga ühel päeval võib selline juhtum taas tulla, et näiteks vanemad pole raviga nõus ja laps läheb vanemate otsusega kaasa,” on dr Einberg murelik.
Dr Einberg ütleb, et lastehaigla arstid püüavad üha enam ja paremini ravivõimalusi, ravi oodatavaid tulemusi ja paratamatuid kõrvaltoimeid peredele ära seletada. Muuhulgas ka seda, miks ei ole hea mõte ravi algusega soovitud kaks nädalat või kaks kuud viivitada.
“Räägime neile, mis võib juhtuda, kui oodata. Aga jutuajamised lapsevanematega on olnud keerulised, pikad. Alati ei võeta vedu,” tõdeb dr Einberg.
