See päev saab olema sinu elu kõige kibedam ja kurvem. Päev, mil oma ema kaotad. Kui see juhtub, muutub kõik igaveseks. Hakkad tundma midagi sellist, mille olemasolu sa kunagi ei teadnud. Mõeldes asjadele, mis pole kunagi pähe tulnud. Et olla üllatunud millegi üle, mida varem isegi ei märganud.
Need on asjad, mida sa isegi ei teadnud, ei tundnud ega mõistnud. Sellest on midagi täiesti uus ja see murrab su südant.
Pole tähtis, kui vana sa oled, tunned seda eriti teravalt, kuidas igatsed oma ema. Kui tähtis ja kallis ta oli. Kui palju teda armastasid, kuidas tema armastust ja juuresolekut iseenesestmõistetavaks pidasid. Ja alles siis, kui kaotasid oma kõige kallima inimese, peatub sõna otseses mõttes mõttel: “Kus ta nüüd on, millises maailmas?”
Tundub uskumatu, kuid ema on ikkagi sinuga. Ta jääb igaveseks su kaitseingliks, kes ei lahku ega unusta. Uskud või mitte, kuid tunned endiselt tema lõhna, tunned tema juuresolekut. Ei saa teda puudutada, teda hüüda, kuid ta on sinuga. Ja mõnikord sa ei tunne seda juuresolekut ja su südames on just: “Ema!”
Sa ei tea, kus ja kuidas ta kõige raskemal hetkel sinu juurde jõuab. Kuidas ta teab, et nutad ja ainult tema saab oma nähtamatu juuresolekuga su pisaraid kuivatada? ..
Päevade, kuude, aastate jooksul mõtlete, kas ta teab, kuidas sa teda armastad, kuidas teda igatsed, kuidas tema puudust tunned … ja süüdistad ennast selles, et ei rääkinud talle oma armastusest igal päeval, kui võimalus oli. Täna annaksid kõike, et üks neist päevadest tagasi tuua, öelda, mida varem öelda ei suutnud.
Minutid venivad nagu päevad. Tundub, et päevad on nagu aastad. Täpselt nii juhtub, kui kaotame selle elu kõige kallima – oma ema …
Sa igatsed tema telefonikõnesid, tema õrna häält, tema naeratust, tema õrnaid käsi. Jääb meelde iga üksikasi, iga heli. iga sõna.
Mõeldad ka küsimusele, kas ta näeb sind. Kas tunneb ka igatsust nii palju kui sa tunned?
Kas ta öeldas sulle kõik, mida ta tahtis? Kas küsisid temalt kõige olulisemast ja sisukast?
Aeg selliseid haavu ei paranda. Selline haav kasvab kinni. Seega mööduvad kuud, aastad, et sul poleks nii valus. Peamiselt seetõttu, et mõistad, et ema on alati sinuga. Meie lähedased ei lahku igaveseks. Need jäävad meie südametesse, meeltesse, lapsepõlvemälestustesse, lemmiksõnadesse ja naljadesse, tuuleõhku, südamepekslemisse.
Su ema armastab sind alati. Ta on alati sinuga. Kuigi ta pole füüsiliselt meie maailmas olemas – teie hinged on koos igaveseks. See on tugevam kui surm. See armastus on Elu ise.
