Sotsiaaltöö kui elukutse
Ella Kirsipuu (9.9.1898–25.2.1991) 125. sünniaastapäevale pühendatud artiklis on tähelepanu keskmes ajalooline vaade tema elutööle, tema rollile emade- ja lastekaitse kujundamisel ning selle arendamisel Eesti Vabariigis.
teadusmagister, haridusloolane
Tallinna ülikooli emeriitprofessor, sotsiaaltöö ajaloo uurija
20. sajandil on Eesti riikluse arengusse jätnud märkimisväärse jälje paljud akadeemilised naised, kes jätkasid oma eelkäijate, ärksate eesti naiste algatatud liikumist ühiskonnaelu korraldamisel Eesti Vabariigis. Üks neist oli Ella Kirsipuu, kelle nimi on tänapäeval vähetuntud, sest teave tema elu ja tegevuse kohta nii sotsiaal- kui pedagoogilisel alal on napp. Mälestust omaaegsest armastatud õpetajast hoidis elavana endise Tallinna Pedagoogilise Seminari (TPS, ühines Tallinna ülikooliga 2012–2015) vilistlane lasteaednik Õie Haavik (s. 1931). Ta kogus kooli ajaloo tarbeks endiste õpetajate ja vilistlaste kohta mitmekülgset materjali, sh fotosid ja mälestusi. Ella Kirsipuu 100. sünniaastapäeva auks korraldati 1998. aastal TPS-is konverents, kus osales veel ka endisi Ella Kirsipuu „õpetuslapsi“ – nõnda oli ta kooli vilistlase Asta Kiitami meenutamist mööda kutsunud oma sotsiaalassistente.
Artikli koostamisel on kasutatud mitmeid arhiivimaterjale, mille loetelu leiab kasutatud allikatest.
Perekondlik taust ja haridustee
Ella Kirsipuu (aastani 1936 Elfriede-Auguste Kirschbaum) sündis 9. septembril 1898 Järvamaal Vahastu vallakooli õpetaja Karl Kirschbaumi ja tema abikaasa Pauline perre. Peres oli neli tütart ja kaks poega. Kasvamine suures peres andis Ellale kaasa eluhoiaku – hoolitseda, märgata, kaitsta. Võib arvata, et see mõjutas ka tema tulevase elukutse valikut.
Esimest õpetust sai Ella oma isa käe all Vahastu vallakoolis. Gümnaasiumihariduse omandas Tallinna L. Beljajeva tütarlaste eragümnaasiumis (1916), lisaks lõpetas 1917. aastal kooli VIII klassi koduõpetaja kutsega (matemaatika). Edasi siirdus ta õppima Petrogradi polütehnikumi (1917/18) ning Tartu ülikooli (TÜ) õigusteaduskonda (1921–24; 1928–29). Ülikooliõpingud katkesid mõneks aastaks keeruliste majandusolude tõttu. Kuid Ella visadus viis sihile, mida tõendab TÜ ajutine tunnistus: „Tartu ülikooli valitsus tunnistab sellega, et Elfriede Kirschbaum, kes selle ülikooli õigusteaduskonna täieliku kursuse läbi kuulanud ning nõutavad eksamid õiendanud, on teaduskonna otsusel ja ülikooli valitsuse kinnitusel 15. märtsist 1929. a. tunnustatud õigusteaduskonna lõpetanuks. Rektor: Johan Kõpp.“ (ERA. 2100.1.5123. l.44).
Tööelu algus ja ühiskondlik tegevus
E. Kirsipuu tööelu algus jäi aega, kui ta naases Petrogradist Eestisse. Noore Eesti Vabariigi ülesehitustööd olid halvanud Saksa okupatsioon ja alanud Vabadussõda. Noorele naisele avanes erakordne võimalus olla aastatel 1919–1920 Eesti Vabariigi välisministeeriumi ametnikuna osaline rahvusvahelise poliitilise kokkuleppe sõlmimisel nii Tartu rahulepingu teksti masinkirjas trükkijana kui ka sellele allakirjutamisel viibinuna Tartu Rahukonverentsil[1].
Püsivama töökoha leidis Ella Kirsipuu, kui asus tööle Tallinna Kristlikku Noorte Naisühingusse (KNNÜ), kus ta tegutses eri ametikohtadel aastatel 1924–1936.
Selle ühingu sihiks oli naise vaimne, intellektuaalne, kehaline ja sotsiaalne kasvatus kristlikul alusel. Ühing töötas käsikäes üleilmse kristliku noorte naisühinguga. KNNÜ korraldas tütarlaste klubisid jm tütarlapsi harivaid kursusi ja ettevõtmisi, avas raamatukogusid ja lugemistube ning suvekodusid. Kuna pärast Tartu Lasteaednike Seminari sulgemist (1927) Eestis riiklikult lasteaednikke ette ei valmistatud, täitsid seda lünka Tallinna KNNÜ lastekasvatajate kursused eesotsas Peterburis Fröbeli Seltsi kursuste lõpetanu Maria Barchovaga.
Ella Kirsipuu põhimõte oli – lastekaitset tuleb korraldada seal, kus see vajalikuks osutub, mitte aga suruda peale ka seal, kus seda vaja pole.
E. Kirsipuu tööleasumine KNNÜ-sse langes kokku ühe olulise seaduseelnõu ettevalmistamise ja vastuvõtmisega. Kuigi õpingud õigusteaduskonnas olid veel pooleli, oli tal selle seaduse vastuvõtmisel oma roll. A. Kiitami väitel oli E. Kirsipuu üks neist, kes saavutasid hoolekandeseaduse kehtestamise 1925. aastal. Nii tekkis tal tihe side sotsiaaltööga juba KNNÜ-s töötamise päevist alates. Esmase sotsiaaltöö kursuse läbis Ella Kirsipuu Oxfordis 1926. aastal. 1931/32. õppeaastal sai ta KNNÜ kaudu stipendiumi kursuse läbimiseks New Yorgi sotsiaaltöö koolis. E. Leppik viitab oma artiklis (1997), et aastatel 1926–1939 täiendas E. Kirsipuu end lastekaitse- ja hoolekande alal Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Jugoslaavias ja Austrias.
E. Kirsipuu osales aktiivselt mitmes organisatsioonis: Eesti Naisüliõpilaste Seltsis (ENÜS); Eesti Lastekaitse Ühingus; Emadekaitse Ühingus; KNNÜ-s ja Eesti Naisliidus (ENL). ENÜS-i liikme, luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) sõnutsi oli talle südamelähedane ENÜS, kellele ta oli oma teadmistega suureks toeks. Tema arukad sõnavõtud seltsis said sageli otsuste langetamisel kaalukeeleks.
E. Kirsipuu oli aktiivne naisliikumistegelane esindades rahvusvahelistel üritustel sageli Eesti Naisliitu. Nii viibis ta 1936. aasta septembri lõpust oktoobri keskpaigani ENL-i esindajana rahvusvahelisel naisliidu kongressil Dubrovnikis. E. Kirsipuu pühendumist tööle 12 aasta kestel KNNÜ-s kroonis suur tunnustus nii Eestile kui E. Kirsipuule isiklikult: Kanadas 7.–17. septembrini 1938. aastal toimunud ülemaailmsel Noorte Naiste Kristlike Ühingute (NNKÜ) koosolekul võeti Eesti NNKÜ maailmaliidu täieõiguslikuks tegevliikmeks ja selle 25-liikmelisse juhatusse ning esindajaks valiti E. Kirsipuu.
Panus emade- ja lastekaitse arengusse
E. Kirsipuu asus EV Sotsiaalministeeriumi tervishoiu ja hoolekande valitsuse nõunikuna tööle 1. maist 1936. Tal oli selle ametikoha kujundamisel oluline roll.
Hoolekandenõunik E. Kirsipuu eestvedamisel korraldati 1938. aastal üleriigiline suurüritus „Imik ja väikelaps“, millega sooviti juhtida tähelepanu lapse õigele hoidmisele, toitmisele ja kasvatamisele.
E. Kirsipuu oli peamisi ideolooge 1938. aastal vastu võetud emade- ja lastekaitse seaduse väljatöötamisel. Koos sellega jõustus ka lastekaitsefondi seadus. E. Kirsipuu tutvus enne emade- ja lastekaitse seaduse eelnõu koostamist mitme Euroopa riigi (Norra, Prantsuse, Taani) sarnaste dokumentidega.
E. Kirsipuu pidas oluliseks, et lapse kõige loomulikumaks kasvukeskkonnaks on tema perekond; et emade- ja lastekaitse oleks ennetava iseloomuga, püüaks ära hoida põhjusi, mis takistavad lapse loomulikku arengut. Kuid raskustesse sattumisel ulatataks perele abikäsi. E. Kirsipuu seisukoht oli: kaitse korraldamine on ideaalne siis, kui lastekasvatajad omalt poolt ühes riigi ja organisatsioonidega ühiselt vajalikke kaitseviise ellu viiksid ja ühiskonna poolt korraldatavast kaitsest teadlikud oleksid. Lastekaitse korraldamise viisid olid – kasvatuslik, kõlbeline, tervishoiuline, majanduslik ja juriidiline. E. Kirsipuu põhimõte oli – lastekaitset tuleb korraldada seal, kus see vajalikuks osutub, mitte aga suruda peale ka seal, kus seda vaja pole.
Tähelepanu väärib 1. juuni 1940 seisuga valminud „Emade- ja lastekaitse ning hoolekandeasutuste nimestik“, mille koostas Riigi Statistika Keskbüroo ja mis kooskõlastati linna- ning maavalitsustega. Dokumendil on saksakeelne templijäljend, seega see kinnitati Saksa okupatsiooni ajal. Nimestik sisaldab 19 eriilmelist institutsiooni: emade ja laste nõuandlad; rasedatekodud; emade puhkekodud; imikute ja emadekodud; lastesõimed; ajutised lastekodud; lastekodud; lasteaiad ja päevakodud; noortepargid; suvised lasteaiad ja mängumurud jt. Kahjuks ei antud Eestile aega seda süsteemi lõplikult välja arendada.
Mõtted juhtumitööst
Sotsiaalministeerium soovis suurendada koostööd omavalitsuste ning lastekaitse ja hoolekande organisatsioonidega. Koostöö paremaks sujumiseks korraldati 1937. aastal nõupidamine, kus referaatidega esinesid tuntud spetsialistid. Hoolekande nõunik E. Kirsipuu märkis ettekandes, et sotsiaaltöö eesmärgiks on rahva üldine heaolu: „Selles sotsiaaltegevuses on tähtsaim hoolekanne, kuna alati leidub ühiskonnas inimesi, kes ei oska ümbruskonnaga kohaneda. Inimesed on sattunud raskustesse mitmesugustel põhjustel. Tuleb aga teha vahet, kes on sattunud raskustesse omal süül või väliste olude tõttu. Nõrku isikuid peab eeskujudega kasvatama seesmiselt tugevaks. Sotsiaaltöö peab kandma profülaktilist iseloomu.“ (Postimees 22.12.1937).
E. Kirsipuu ametialane tegevus riigiametnikuna EV Sotsiaalministeeriumis leidis rahvusvahelist tunnustust. Rahvasteliidu sekretariaat saatis aeg-ajalt kutseid mitmesuguste asutuste ja organisatsioonide esindajaile töötamiseks ajutiste kaastöölistena Rahvasteliidu juures. See võimaldas neil tutvuda Rahvasteliidu tööga ning ühtlasi koguda ka teadmisi oma kutsealal. Nii saabuski kutse E. Kirsipuule kui sotsiaalministeeriumi nõunikule ja KNNÜ liikumise tegelasele tulla Rahvasteliidu juurde täiskogu ajaks 1938. aasta augustis Genfi. Lisaks võttis ta Genfis osa sotsiaalkoolide esindajate konverentsist. Kuid enne seda toimus Zürichis rahvusvaheline sotsiaaltegelaste kursus koos ekskursiooniga Helveetsia hoolekande ja lastekaitse asutustesse.
Ella Kirsipuu eruditsioon ning laiahaardeline tegevus sotsiaaltöö alal Eesti Vabariigis oli silmapaistev nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Koju naastes jagas E. Kirsipuu reisimuljeid ning tegi ka mitmeid huvitavaid tähelepanekuid tollase sotsiaaltöö suundumuste kohta. Ta märkis, et sotsiaaltöö vormid on ajas allunud muutustele – endine mehaaniline abistamise viis on muutunud mitmekülgseks isiku abistamiseks: „/…/ Mehaaniline abistamise viis seisab selles, et ostetakse rahaga kohustustest ligimese vastu, s.t. annetatakse heategevusega raha või aineid, arvates, et seega hea kodaniku kohus on täidetud, ilma, et oleks mõeldud sellele, kas abitarvitaja ainult ainelist abi vajab?“ (ERA. 4408.1.282.L1; Postimees 25.10.1938)
Senine abistamine oli olnud vaid majanduslikku laadi, kuid tollase eesrindliku vaate kohaselt lisandus eeltoodule psüühiline abistamine. Nii oli tähelepanu keskmes inimene tervikuna. Sellist abistamisviisi, mis igakülgselt vaatleb ja võtab arvesse abivajaja vajadusi, nimetati tol ajal case work’iks, sh üksikjuhtumi igakülgseks käsitlemiseks. Case work’i aluseks on individuaalpsühholoogia ja psühhoanalüüs. Meetodi sihiks on parandada sotsiaalse kooselu vormi – iga abivajajat koheldakse kui suure perekonna liiget, mis tähendas anda talle võimalus oma isiksuse arenguks ning ühtlasi kasvatati igas üksikisikus kollektiivsusetunnet. Seda meetodit ei kasutatud üksnes hoolekandeasutustes, vaid heade tulemustega ka haiglates, vanglates, ülikoolides jm. Seega vajati mitmekülgse ettevalmistusega sotsiaaltöötajaid.
Ella Kirsipuu kõneles: „On tõeline kunst kasutada case work’i meetodit sotsiaaltöös. See meetod nõuab sotsiaalabistajalt peent intelligentsi, kuna tuleb käsitleda väga keerulisi ja raskeid olukordi. Kõigepealt peab võitma abitarvitaja usalduse. Selleks peab olema tõeline huvi esile toodud raskuste suhtes. Peab olema kannatlikkust ja tagasihoidlikkust küsimuste esitamisel. Peab hoiduma ametlikust või pealetükkivast toonist. Olema abivajava isiku suhtes loomulik, sõbralik, tagasihoidlik, arusaaja, kaastundlik, kuid kaine, osavõtlik, mitte sentimentaalne, mitte uskuda kohe kõiki esitatut. Osata rahustada, kus vaja. Tihti peab olema vahemeheks abitarvitajale. Sotsiaalabistaja peab julgustama abitarvitajat tegutsemisele, mitte kõike tema eest toimima. Sotsiaalabistaja peab oskama vaadelda ja olukorda selgitada. On vajalik ka organiseerimise talendi oskus. Kõiki neid omadusi saavutataks aastate jooksul.“ (ERA. 4408.1.282.l.6., l.7.).
Eesti Rahvusarhiivis leidub tema käsikiri, milles sisalduv teave on tõenäoliselt pärit E. Kirsipuu reisist Euroopasse 1938. aasta suvel ning ta on seda kasutanud oma esinemistel 1938. aasta oktoobris Tartus, kus ta jagas muljeid Genfist ja Rahvasteliidu tööst naisüliõpilaste ja naisühingute liikmetele.
Okupeeritud Eestis jätkas E. Kirsipuu 1940. aasta suvest üldjoontes tööd lastekaitse alal. Augustis jagunes sotsiaalministeerium kolmeks. E. Kirsipuu töötas Tervishoiu Rahvakomissariaadis laste ja emade raviasutiste ja nõuandlate talituse nõunikuna. See ametikoht likvideeriti peagi ning seejärel töötas ta Raviasutiste Valitsuse haiguslehtede jaoskonna juhatajana. Saksa okupatsiooni ajal 1941. aasta septembrist kuni 1942. aastani töötas ta Sotsiaaldirektooriumis. Viimase ühendamisel Sisedirektooriumiga[2] pandi lastekaitse ülesanded Sotsiaaldirektooriumi koosseisus tegutsenud Sotsiaalvalitsusele ning alates juunist 1942 kuni 1944 aasta septembrini oli E. Kirsipuu Sotsiaalvalitsuse lastekaitse ametis.
Pedagoogiline ja õppe-metoodiline tegevus
E. Kirsipuu alustas 1. augustist 1936 tööd kahe nädalatunniga perekonna hoolekande õpetajana ENL Kodumajanduse Instituudis. Ametitõotuse andis ta 2. septembril 1936, mida oma allkirjaga tõendas instituudi juhataja M. Reisik. E. Kirsipuu, tunnustatud sotsiaaltöötaja nii Eestis kui välismaal, pühendus 1. oktoobrist 1944 pedagoogitööle, toona juba Lastekasvatajate ja Eritoitluse Instituudi nime kandvas õppeasutuses. Kooli reorganiseerimise käigus liideti patronaaži eriala 1945. aastast Tallinna Õpetajate Seminariga. Õ. Haaviku andmeil õpetas E. Kirsipuu aastail 1936–1950 laste- ja emadekaitse korraldust, sotsiaalhoolekande metoodikat ning perekonna hoolekande viise.
Kirsipuu, tunnustatud sotsiaaltöötaja nii Eestis kui välismaal, pühendus 1. oktoobrist 1944 pedagoogitööle.
E. Kirsipuu töötas kohakaaslasena ka ENSV Tervishoiuministeeriumi Laste Ravi-Profülaktilise Abi metoodilises kabinetis metoodik-pedagoogina. Tol ajal nappis väikelaste kasvatuse kohta erialast emakeelset metoodilist kirjandust. Koostöös pedagoog E. Lootsariga (1907–1987) ilmus käsiraamat „Väikelapse kasvatamine“ (1949). E. Kirsipuu on koostanud raamatus viis peatükki, milles ta käsitleb lapse arengut sünnist kuni 1 aasta 6 kuu vanuseni ning selle iseärasusi, sh eraldi lapse kõne arengut. See oli tol ajal esimesi emakeelseid käsiraamatuid väikelapse kasvatusest.
E. Kirsipuu vallandati Tallinna Eelkoolikasvatuse Koolist 1950. aastal tollasele ajastule omaselt ideoloogilistel põhjustel. Ta leidis tööd keeleõpetajana, sh õpetas vene keelt Tallinna Meditsiinilises Keskkoolis, kus valmistati noori ette tööks lastesõimedes. Paljud selle eriala lõpetanud töötasid aastakümneid lastesõimedes (meditsiiniõde-kasvataja; lastesõime juhataja). Aastal 1957 jäi E. Kirsipuu pensionile. Kaks aastat hiljem asus ta elama Rootsi, et abistada seal elavaid sõjapõgenikest eakat ema ning haigestunud õde.
Loomult sündinud sotsiaaltöötaja
Kokkuvõtvalt saab väita, et Ella Kirsipuu eruditsioon ning laiahaardeline tegevus sotsiaaltöö alal Eesti Vabariigis oli silmapaistev nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ta oli üks emade- ja lastekaitse tervikliku süsteemi ülesehitajatest. Kahjuks ei soosinud ajalooline situatsioon selle kava täielikku realiseerimist Eesti okupeerimise tõttu 1940. aastal. Kuid Ella Kirsipuu jagas oma teadmisi ja kogemusi noortele ka okupatsiooniaja oludes. Talle oli omane pidevalt täiendada oma erialateadmisi. Ella Kirsipuu, loomult sündinud sotsiaaltöötaja, oli kaaskodanike, eriti laste heaolule pühendunud teenija ning väsimatu naisliikumise edendaja.
Ta oli õpetaja suure algustähega. Tema mõju ulatus aastakümnetegi taha paljude tema kunagiste õpilaste mälus ja tänumeeles. Nii mõtles oma armastatud õpetaja E. Kirsipuu mälestusele tema sünniaastapäeval 9. septembril 2019 üle viiekümne aasta sotsiaalalal töötanud 95-aastane Maire Pella (1924–2019), kes pidas oma õpetajaga ka kirjavahetust.
Ella Kirsipuu armastas oma sünnimaad väga ning külastas Eestit sageli, kui ajad seda vähegi võimaldasid. Tallinnas kohtus ta oma endiste õpilastega, kellest selleks ajaks olid juba saanud kogenud kolleegid sotsiaaltöö alal. Ella Kirsipuu puhkab Stockholmi Metsakalmistul.
[1] Õie Haavik on märkinud, et siit algas Ella Kirsipuu elu lõpuni kestnud rahvuslik töö. Rootsi elama asudes (1959) tegutses ta Eesti Komitee juures Stockholmis (Haavik jt 2006, 16).
[2] Sotsiaaldirektoorium ja Sisedirektoorium olid Saksa okupatsioonivägede poolt Eestis tsiviilvalitsemise teostamiseks moodustatud Eesti Omavalitsuse haldusasutused.
