Eestis langes koroonapandeemia aastatel elanike oodatav eluiga üle 1,5 aasta. Kui 2020. aastal jäi Eesti eeldatav eluiga suuresti samaks, siis 2021. aastal vähenes ligi 21 kuu võrra. Eesti teadlase osalusel valminud uuring näeb languse ühe võimaliku põhjusena Eesti eakate kehva vaktsineeritust.
“Riigid, kus eeldatava eluea langus pidurdus või eeldatav eluiga hakkas isegi jälle kasvama, olid just need, kus suudeti 2021. aastal vältida liigsuremust vanemates vanuserühmades,” ütleb Eesti demograafia keskuse teadur Hannaliis Jaadla.”Riigid, kus eeldatava eluea langus pidurdus või eeldatav eluiga hakkas isegi jälle kasvama, olid just need, kus suudeti 2021. aastal vältida liigsuremust vanemates vanuserühmades.”
Ta oli üks autoreid rahvusvahelises uuringus, kus oli luubi all koroonapandeemia mõju 27 Euroopa riigi ning USA ja Tšiili elanike eeldatavale elueale. Täpsemalt hindasid autorid, kuidas muutus oodatav eluiga neis riikides aastatel 2019–2021. Nad vaatlesid muutuse seoseid erinevate vanuserühmade suremusega ja kõrvutasid koroonapandeemia mõju teiste 20. sajandi jooksul ette tulnud suremusšokkide mõjuga.
Hea algus ja kurb jätk
“Tuli välja, et Eestis eeldatav eluiga 2020. aastal võrreldes 2019. aastaga väga palju ei langenud. Liigsuremus ei olnud meil siis väga palju kõrgem, võrreldes näiteks Itaalia ja Bulgaariaga,” toob Hannaliis Jaadla välja. Just esimesel koroona-aastal ehk 2020. aastal toimunut on tema sõnul juba palju uuritud ja riike omavahel võrreldud. “Oligi näha, et isegi vaktsiini-eelsel ajal oli pilt riigiti väga erinev,” tõdeb teadur.”Esimesel koroona-aastal meenutas Eesti pigem Põhjamaid, kus langus peaaegu puudus.”
Esimesel koroona-aastal vähenes eeldatav eluiga uuritud riikidest enim USA-s, kus see kukkus 25,5 kuu võrra. Samuti kaotasid eeldatavas elueas mõlemad toona 17,8 kuud Bulgaaria ja Leedu. Norras ja Taanis oodatav eluiga 2020. aastal aga isegi veidi tõusis: vastavalt 2 ja 1,1 kuud. Eesti elanikud kaotasid samal ajal eeldatavast elueast 1,8 kuud.
“Esimesel koroona-aastal meenutas Eesti pigem Põhjamaid, kus langus peaaegu puudus. Siis aga 2021. aastal kahjuks Eesti eeldatav eluiga langes. Olime neist 29 riigist languse suuruse poolest kolmandad,” võrdleb Jaadla. Nimelt langes uuritud riikidest oodatav eluiga 2021. aastal 25,1 kuu võrra Bulgaarias, 23,9 kuu võrra Slovakkias ning 21,5 kuu võrra Eestis.
JOONIS: Joonte erinevad segmendid näitavad eeldatava eluea muutust kahel aastal, ülemine segment 2020. aastal ja alumine segment 2021. aastal. Punased jooned vasakule tähistavad langust, hallid jooned paremale tähistavad eeldatava eluea kasvu. Hallid punktid, joontest paremal, tähistavad keskmist aastast eeldatava eluea muutust perioodil 2015–2019, koos 95% usaldusintervalliga. Δe0 näitab muutust teatud perioodi jooksul (2019–2021, 2019–2020, 2020–2021).
“Esimesel aastal oli just vanemate ehk üle 60-aastaste inimeste liigsuremus väga kõrge,” selgitab Jaadla. Kuna vaktsiine polnud saada, vähendas riikide eeldatavat eluiga just raskemini põdevate eakate suremus. “Kui mõnes riigis ka teisel aastal eeldatava eluea langus jätkus, oli see tihti seotud sellega, et liigsuremus nii-öelda suundus noorematesse vanuserühmadesse,” jätkab teadur.
Samas võis vanemate inimeste liigsuremus püsida kõrge veel 2021. aastal. Nagu öeldud, näeb Jaadla vanemate inimeste kaitstuses üht võtit, et kasvanud suremus jälle alla tuua. “Üritasime oma uurimuses vaadata, mis roll võis olla siin vaktsiinidel,” sedastab ta. Andmaks riikidele aega oma elanike vaktsineerimine käima saada, kasutasid autorid vaktsineerimismäära analüüsis andmeid 2021. aasta oktoobri kohta.”Riikides, kus vaktsineerituse määr on madalam, oli eeldatava eluea langus palju tugevam.”
Andmete põhjal määrasid nad eeldatava eluea defitsiidi. “Vaatasime vahet, milline oli eeldatav eluiga võrreldes sellega, mis ta tegelikult oleks võinud olla ilma koroonapandeemiata ja varasemate trendide jätkudes,” seletab ta. Kui uurijad võrdlesid saadud defitsiite ja riikide vaktsineerituse määra, täheldasid nad Jaadla sõnul seost. “Riikides, kus vaktsineerituse määr on madalam, oli eeldatava eluea langus palju tugevam,” ütleb ta.
Kui uurijad vaatasid täpsemalt 60-aastaste ja vanemate inimeste vaktsineeritust, oli seos veelgi tugevam. Samas laiutasid Jaadla sõnul riikide vahel käärid. Kuigi näiteks Hollandis ja Poolas oli eakate vaktsineeritus uurimishetkel suhteliselt sarnane, oli eeldatava eluea langus Hollandis palju väiksem kui Poolas.
“See tähendab, et arvestada ei tule ainult vaktsineerituse tasemega, vaid võimalike erinevustega, mis võivad tekkida. Milliseid vaktsiine kasutati? Mis vanusrühmadeni need jõudsid? Milline on tervishoiusüsteemi võimekus?” arutleb Jaadla.
Eesti eeldatav eluiga taastub visalt
Hannaliis Jaadla ise osales uuringu valmimisel kõige rohkem selle ajalukku tagasi vaatavas osas. “Minu taust ongi vaadata pikaajalisi trende ja mõelda sadades aastates, mitte ainult viimase kahe aasta kohta,” selgitab ta. Nüüd oligi autorite eesmärk vaadata võrdlevalt andmeid kõigi 20. sajandil toimunud suremuskriiside kohta uuritud 29 riigis.”Minu taust ongi vaadata pikaajalisi trende ja mõelda sadades aastates, mitte ainult viimase kahe aasta kohta.”
“Eeldatav eluiga on viimase kahe sajandi jooksul valdavalt liikunud ülespoole. Siiski on olnud korduvailt aastaid, kus mitmetel põhjustel on eeldatav eluiga langenud,” ütleb Jaadla. Nii oli näha, et näiteks esimene maailmasõda ja 1918. aasta gripipandeemia vähendasid oodatavat eluiga vägagi palju, mõnes riigis üle 20 aasta. “Samas taastumine on tavaliselt väga kiire: see juhtub ühe-kahe aastaga,” osutab teadur. Teisisõnu võib ka ühe aastaga 20 aastat kukkunud eeldatav eluiga ühe-kahe aastaga endiseks pöörata.
Kuigi Covid-19 pandeemiat võrreldakse sageli gripiga, näitas võrdlus 20. sajandi suurte gripilainetega, et võrdlus ei päde. “Gripiepideemia aastad tavaliselt eeldatavat eluiga nii tugevasti ei mõjuta. Eeldatava eluea langus jääb siis paari kuu juurde,” toob Jaadla välja. Võrdluseks on Covid-19 aga kohati langetanud oodatavat eluiga suisa kaks aastat.
Riigid taastuvad Jaadla sõnul suremuskriisidest, nagu pandeemiatest, erinevalt, sest mängu tulevad riiklik tervishoiusüsteem, eelnev rahvatervis ja palju muud. Näiteks langes Nõukogude Liidu lagunemise ajal ja järel eeldatav eluiga postsovetlikkes riikides ning negatiivne seis püsis mitu aastat. “Eluea kasvu taastumine võttis siis väga kaua aega,” osutab Jaadla.”Kui Taanis ja Inglismaal on üle 80-aastastest 99 protsenti vaktsineeritud, siis Eestis ja paljudes teistes Ida-Euroopa riikides kõigub see näitaja ikka veel 80 protsendi ligidal.”
Praegugi näeb teadur, et 2022. aastal jätkub Eestis 2021. aasta liigsuremuse trend. Käesoleval aastal on liigsuremus täheldatav aasta esimeses pooles ning seda eakamate keskis – 85-aastaste ja vanemate seas. Ühest küljest peab Jaadla selle võimalikuks põhjuseks eakate kesist vaktsineeritust. “Kui Taanis ja Inglismaal on üle 80-aastastest 99 protsenti vaktsineeritud, siis Eestis ja paljudes teistes Ida-Euroopa riikides kõigub see näitaja ikka veel 80 protsendi ligidal,” märgib ta.
Teisest küljest näeb ta vajadust täpsemate uuringute järele just surmapõhjuste kohta. “Kahjuks Eesti kohta me ei saanud neid selles teadusartiklis kasutada, aga seda oleks oluline järgmistes uuringutes põhjalikumalt vaadata. Mis põhjustab liigsuremust? Kui suur roll on erinevatel teguritel nagu COVID-19 suremus, suve kuumalaine, vereringeelundkonna haigused?” arutleb ta.
Hannaliis Jaadla ja kolleegid avaldasid oma artikli ajakirjas Nature Human Behaviour.
Err.ee
