Eestit ootab ees suur toimetulekukriis

“Tänane 25-protsendiline hinnatõus on ühes arenenud riigis igatahes ebanormaalne,” tõdes Tartu Ülikooli majandusteaduskonna professor Raul Eamets, kelle sõnul võiks riik võtta laene nii teede ehitamiseks kui ka kõrghariduse rahastamiseks. “Kui meie inflatsioon on 20 protsenti, siis peaksid ka palgad samas tempos tõusma,” lisas Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel. “Riik peaks aitama vähem teenivaid inimesi. Ja kui ettevõtete kasumid on praegu ajalooliselt kõrged, siis oleks rumal neid mitte maksustada.”

Kasvavad toidu- ja küttehinnad panevad Eesti elanikke sügise hakul üha rohkem muretsema. Pealinn uuris majandusteadlastelt, mis meid talvel ees ootab ja mida tuleks teha praeguse keerulise olukorra leevendamiseks.

Meie toidu- ja tarbekaupade hinnad on juba samad mis Saksmaal jt jõukates Euroopa Liidu riikides. Samas palgad pole võrreldavad. Mida see meie jaoks tähendab ja kuhu välja viib? Kas eestlane hakkab tühja kõhtu kannatama?

Kattel: Kindlasti tekib palju toimetuleku vaesust. Inimesed ei suuda arveid maksta. Ilmselt loobuvad nad mõnest huvialaringist, väljas käimisest ja tasulisest meelelahutusest. Aga samas on tõenäoline, et nii mõneski peres ei saa inimesed nii palju kaloreid, kui nad vajaks.

Eamets: Ma ei usu, et rahvas nüüd nälga hakkab jääma. Põhimõtteliselt on inimeste aitamiseks muidugi maksupoliitilisi meetmeid. Osas riikides on toit madalama käibemaksuga maksustatud. See on poliitiliste valikute küsimus ja parteide otsus. Siin pole majandusteadlasel midagi teha.

Varanduslikud lõhed on Eesti suurenemas. Miks on see ohtlik?

Kattel: Eks igasugune ühiskonna tekitatud ebavõrdsus on kulukas. Kui me pole võimelised kasutama ära inimeste parimaid andeid, oleme selle võrra vaesemad. Meil jäävad need anded tööjõuturul kasutamata, kui need inimesed ei pääse oma vaesuse tõttu õppima näiteks. Ebavõrdsus on eelkõige võimaluste ebavõrdsus. Ühiskonnale on väga halb, kui me raiskame temas leiduvat inimressurssi. Kui me tahame olla väga kapitalistlikud, siis peaksime just eriti toetama seda, et inimestel oleks sarnased võimalused hariduses ja tööturul konkureerimiseks. Me ei tohiks erisusi oma majandusega võimendada.

Kui palju üldse on hinnatõusud põhjendatud? Anu Toots on rääkinud kütusekartellist ning ilmselt ka paljud toidu- ja tarbekaupade müüjad kasutavad sõda ettekäändena, et hindu tõsta.

Kattel: Kindlasti on meil ka liigkasu võtmist ja kriisi ärakasutamist. Eestis ja Baltikumis on turg väike ja hinnatõus kõige kõrgem Euroopas. Saksamaal jääb hinnatõus 10% sisse, Šveitsis on see ainult 3%. Kusjuures Šveits on määranud piirangu sisseostetavate toidukaupade hinnale. Paljud kaupade maaletoojad õigustavad oma hinnatõusu sellega, et energiahinnad on tõusnud. Samas ei saa autokütusele kuluda kaks korda rohkem raha kui Saksamaal või Poolas.

Statistikaametist saab vaadata ettevõtete esimese kvartali kasumit. See on kokku praegu läbi ajaloo suurim.

Eamets: Eks üldise hinnatõusu ajal üritavad kõik kuidagi oma nahka päästa. Mõnikord võib-olla tõstetakse hinda seal, kus ei peaks seda tegema. Aga kui meil on augustis 25%-line hinnatõus, siis see on ikkagi väga ebanormaalne arenenud riigis. 25%-line inflatsioon mõjutab kõiki. Siin enam ei loe, kas meil on kartell või ei ole. Kuidas sa kartelli olemasolu üldse kontrollid nii väikeses riigis, kus kõik teavad kõiki ja suhtlevad omavahel?

Eestis on energiahinnad laes. Meil on üks Euroopa suuremaid inflatsioone. Kas meid ootab või meil on juba käes majanduskriis?

Kattel: Majanduskasv ei ole meil negatiivne ja sellist olukorda vähemalt majandusministeeriumi ennustuste kohaselt ei tule ka. Nii et me tehnilises mõttes ei saa praegust olukorda kriisiks nimetada. Küll aga on meil toimetuleku kriis. Inimestel läheb elu üha raskemaks olukorras, kus toidu- ja energiahinnad kasvavad. Kas see olukord majanduskriisiks kasvab, sõltub paljuski sedllest, mis energiaturul toimub ja palju see energiahindu ja tootmisvõimekusi mõjutab.

Eamets: See, kui halvasti majandusel minema hakkab, sõltub natuke ka sellest, milliseid meetmeid valitsus nüüd selle energia hinnatõusu leevendamiseks hakkab vastu võtma. Me teame, et praegu on plaanis anda tarbijatele abipakett, aga me täpselt ei tea selle detaile veel. Hetkel ei ole midagi räägitud ettevõtjatest. Just väikeettevõtjad ägavad täpselt samamoodi nende energiahindade all. Nii et siin on küsimus natuke selles, et kui palju mingeid toetusmeetmeid tuleb. Aga mingi jahenemine tuleb niikuinii, seda näitavad juba praegu numbrid.

Kui sündis praegune koalitsioon, ütles politoloog Tõnis Saarts, et Reformierakonna uusliberalism on kadunud. Kas senised eelarve- ja majanduspoliitilised veendumused kaovad? Näiteks veendumus, et ei tohi laenusid võtta ja eelarve peab alati tasakaalus olema.

Kattel: Inflatsiooni tõttu kasvavad nii hinnad kui riigi ka tulud. Riigi tulud on väga hästi kasvanud ja otsest laenamisvajadust ei ole. Aga riik võiks aidata vähem teenivaid inimesi ja oma teenistujaid, nagu õpetajaid, õdesid, päästjaid jne. See, et toidu- ja põhitarbekaupade hinnad on väga palju kasvanud, puudutab käige vähem teenivaid inimesi kõige rohkem. Nende tulumaksu võiks alandada ja selle arvelt tõsta jälle rohkem teenivate inimeste tulumaksu.

Kadunud võiks olla ka dogmad, mis puudutavad energiaturgu ja -lahendusi. Eesti ei ole pikka aega energia uutesse lahendustesse piisavalt investeerinud. See maksab kätte: energiaturul on nõudlust rohkem kui pakkumist.

Eamets: Praegu ütles isegi rahandusminister välja, et järgmisel aastal tuleb eelarvedefitsiit päris korralik, ja see on ka arusaadav. Sellepärast, et kõik need koalitsioonikokkuleppe kulutused pluss põgenike ja sõjaga seotud kulutused tuleb ju katta. Surve avaliku sektori palkade tõusule, kui hinnad nii palju tõusevad, on kindlasti olemas. Samuti on valimised tulemas. Vähemalt retoorikas on Reformierakond siiamaani rääkinud tasakaalus eelarvest, aga kas see ka reaalsus on… Ma arvan, et pigem ei.

Olen kogu aeg öelnud, et laene võib võtta, kui need on tulevikku suunatud investeeringud. Ka kõrgharidusse raha panemine laenu abil on tulevikku suunatud ettevõtmine. Või näiteks tudengitele riiklikult garanteeritud laenufondi moodustamine laenuga. Need on sellised inimkapitali investeeringud. Rääkimata siis igasugustest infrastruktuuridest, olgu need näiteks neljarealised teed või sillad. Neid oleks pidanud juba ammu tegelikult tegema laenuga. Kui me võrdleme end näiteks Poolaga, mis on terve riigi katnud kiirteedega, siis me oleme ikka väga pikalt maas. Laenu oleks riik pidanud võtma võib-olla ütleme kümme aastat tagasi. Praegu hakkab järjest laenuintress kerima. Aga alati on ka muidugi see kuklas, et iga laen tuleb tagasi maksta.

Kuidas peaks maksusüsteemi muutma, et ka jõukamad oleksid solidaarsemad kehvemal järjel olijatega? Palju on räägitud näiteks kapitali maksustamisest.

Kattel: Jah, ka vana hea astmelise tulumaksu puudumine on dogma, mida praeguses olukorras võiks murda. Ja kui ettevõtete kasumid on praegu ajalooliselt kõrged, siis oleks rumal neid mitte maksustada. See ehk ohjeldaks ka inflatsiooni, ettevõtjate spekuleerivat käitumist.

Eamets: Ma arvan, et küsimus ei ole isegi ebavõrdsuse ümberjaotuses, aga kui me vaatame suures pildis ja pikas perspektiivis meie riigi rahandust, siis tegelikult on see praegune maksusüsteem ennast mingil määral ammendanud ja me ei saa kõiki oma soove täita. Seesama teaduse ja kõrghariduse rahastamine või õpetajate palgad, päästjate palgad jne. Kui me pikka perspektiivi vaatame, siis ma arvan, et mingit laadi maksude muutmine või üldine maksubaasi tõstmine on vältimatu. Sellise maksusüsteemiga, nagu meil täna on, ei tule me lihtsalt tulevikus välja.

Miks on elektri börsisüsteem sobimatu? Me oleme võimelised ise elektrit tootma, aga maksame selle eest ulmelist hinda…

Kattel: See börsisüsteem on üles ehitatud headele aegadele mõeldes. Me oleme praegu Covidi-järgses seisus, kus paljudel firmadel on tootvatest paikadest, nt Hiinast, tarnetega raskusi. Teiseks on meil Ukraina sõjast tekkinud kunstlik energiahinna tõus. Niisiis, kui me elame sõja ajal, siis me ei saa loota rahuaja mehhanismidele. Meil tuleks energiaturg mõneks ajaks peatada või vähemalt kehtestada hinnalagi nii, nagu riik elektri puhul plaanib teha. See universaalteenus on väga mõistlik. Lisaks elektrile köetakse ju ka veel gaasi jm vahenditega. Neile võiks ikka terviklikult läheneda. Sõja ajal jm kriitilistel aegadel võiks toasooja hinna tervikuna üle vaadata. See puudutab lõpuks ka paljusid ettevõtteid, kel on vaja energiat tootmiseks.

Eamets: Börsisüsteem oli mõeldud olukorraks, kus elektri tootmist on rohkem kui tarbimist. Kui võimsust jääb üle, siis börs võimaldab tarbijale kõige kasulikumad valikud. Selline börsisüsteem ei hakka kunagi tööle, kui meil on vastupidine olukord, kus võimsusi on puudu ja tarbimisvajadus suurem, ehk siis, kus nõudlus ületab pakkumist. Sellises olukorras ei saa börs majandusloogikat kasutades tööle hakata.

Praegune olukord loob väga hea võimaluse börsiga manipuleerimiseks. Ütleme, et mingil päeval läheb mingisugune elektrijaam “juhuslikult” remonti selleks, et sama tootja teine, palju kallima elektriga jaam saaks toota. Me ju ei tea täna, kes neid viimaseid pakkumisi teeb ja kuidas teeb, sest selle kohta infot ei ole.

Kas me ei peaks elektri börsisüsteemist üldse loobuma?

Kattel: Jah, sellisel kujul küll, kus tarbija saab elektrit otse börsilt osta. Ma ei ole kindel, kui jätkusuutlik see on. See toimib ainult siis, kui meil pakkumist oleks kogu aeg piisavalt või rohkem kui nõudlust. Sel juhul oleks energiahind piisavalt madal. Samas, kui elektri hind on piisavalt madal, pole mõtet energiafirmal ka piisavalt investeerida. Nii et kui liialt turu loogikale loota, toob see igatepidi keeruka olukorra. Mõistlikum oleks loota detsentraliseeritud taastuvenergia tootmisele, kus ka majapidamised ise toodavad elektrit. Oluline oleks investeerida tootmisvõimekusse, mitte turule lootma jääda.

Kuidas ohjeldada inflatsiooni ja hinnatõusu?

Eamets: Need on poliitilised otsused ja peab rääkima naabritega läbi, enne kui mingeid otsuseid teha. Kindel on, et börs, sellistes oludes nagu ta täna on, kindlasti ei toimi. Riigi pakutud universaalteenus on kindlasti lühiajaliselt väga oluline meede nii kaua, kui meil on börsisüsteem ja kui me nii-öelda vana asjaga edasi läheme. Eeldatavasti siis tekib teenusega ikkagi mõistlik hind, mis on tarbijale jõukohane. See võiks tarbijal aidata selle talve üle elada.

Kas inflatsiooni mõju leevendamiseks võiks riik vähendada toiduainete käibemaksu viiele protsendile ning vähendada ka kütuste aktsiisi?

Kattel: Oleme mõnede riikide, kasvõi Saksamaa pealt näinud, et see väga hästi ei toimi. Väga raske on kontrollida, kas müüjad ei kasuta alandatud aktsiisi ära oma kasumi suurendamiseks. Ettevõtjad kipuvad jätma hinna samaks ja panema vahelt saadud raha oma taskusse. Niisiis on mõistlikum toetada otseselt peresid, kes ei saa hakkama. Kas siis tulumaksu langetamise või miinimumpalga tõstmise kaudu. Need oleksid meetmed, mis annaksid raha abivajajatele otse kätte, me ei peaks lootma vahendusmehhanismi peale.

Inflatsioonist endast jagu saamiseks peaksime tegema juba suuremaid asju, näiteks maksustama importi. Selleks me praegu võimelised veel pole. Samas energia hindu on riik võimeline otsesemalt kontrollima. Samuti saab riik konkurentsiameti kaudu kontrollide, et toidukaupade hinnad ei oleks nii kõrged, nagu need praegu on. Saksamaal on transpordikulu väiksem kui meil. Niisiis ei peaks see transpordikulu toidu hinna kaudu meieni jõudma. Kasumit saaks kasvõi ühekordselt maksustada. See annaks raha, mida väiksema sissetulekuga inimestele nö otse arvetele kanda.

Eamets: Kõike võib teha, aga siis on küsimus selles, et kui me mingeid makse vähendame, siis milliseid makse me tõstame. Praeguses olukorras räägime õpetajate palkadest, kõrghariduse rahastamise vajadusest, ka tervishoiusektorile, päästjatele ja igale poole mujale on raha juurde vaja. Kasvõi selleks, et seal töötavate inimeste palgataset viia kooskõlla selle kõrge hinnatõusuga. Kui me kuskilt makse alandame, siis tuleb kuskilt teisi makse tõsta. Nii lihtne see ongi, ega raha ei tule ju lihtsalt seina seest.
Eesti võimalused siin on väga piiratud, sest ligi kolm neljandikku sellest inflatsioonist tuleb meile väljastpoolt ja ei sõltu meist.

Elektri ja eriti gaasi hind on väga jõuliselt kasvanud. Kerkinud on bensiini, nafta ja toiduainete hinnad, mida ma paljuski sisse toome. Kui Euroopas on ikkagi aastaid raha juurde trükitud, siis see raha nüüd hakkabki hindu tõstma igal pool.

Kui palju praegusest inflatsioonist sõltub üldse meist?

Eamets: Eesti enda põhjustest toob inflatsiooni see, et inimestel on tekkinud vaba raha. Hoiused on kasvanud ja kümme aastat palk tõusnud ju väga kiiresti. Palgakasvust ja hoiuste kasvust tulenevalt on loomulikult see nõudlusepoolne inflatsioon meil ka olemas. Kui inimestel on raha, siis hakkavad hinnad tõusma, ja täna Eesti inimesel nii-öelda suures pildis on raha. Muidugi, see raha jaguneb väga ebavõrdselt. Üks asi veel, miks just jõukamal osal palju raha kätte jäi, oli koroona – ei olnud võimalik seda kasvõi reisimisele kulutada.

Kui palju peaksid palgad tõusma, et inimeste elatustase drastiliselt ei langeks?

Kattel: Meie palgad pole nii palju kasvanud, kui need peaks. Ja mujal Euroopas reaalpalgad pigem vähenevad, kuigi seal on inflatsioon madalam kui meil. Ostujõud on langenud peaaegu igal pool Euroopas. Kui meie inflatsioon on 20%, siis peaksid ka palgad sellele järele minema.
Palgatõusu pidurdamisega me inflatsiooni kuidagi ei pidurda, sest palgad ei vea inflatsiooni.

Eamets: Normaalne on see, kui hinnatõus ja palgatõus käivad käsikäes. Selles mõttes, et reaalpalgad ei muutuks, ja nii ta meil ka väga pikka aega oli. Vaata, et oma kümme aastat kindlasti, mil meil palgad kogu aeg on kasvanud kiiremini kui hinnad. Meil on olnud see kogu aeg ja selle tõttu eestlaste keskmine jõukus ongi suurenenud. Muidugi, praegu eeldada, et palgad kasvaksid 25 protsenti, ei ole realistlik, sest siis peavad väga paljud ettevõtjad oma poe kinni panema.

Kes praeguses olukorras kõige rohkem kannatavad ja kuidas neid aidata?

Kattel: Kindlasti need, kes juba enne praegust olukorda ühiskonnas elasid vaesusriskis. Eesti kaardilt on näha, kus need vaesemate inimestega piirkonnad on. Eks need kipuvad olema suurematest linnadest eemal: Peipsi ääres, Põlvamaal ja Võrumaal. Kui muud meetmed ei aita, võiks aidata maksta näiteks toasooja eest talvel. Me elame ikkagi erakorralisel ajal. Meie lähedal on käimas sõda. Me ei peaks kartma ka erakorralisi meetmeid, sest vastasel korral rahulolematus ja probleemid süvenevad. Kaasa arvatud kaitsevõime seisukohalt.

Eamets: Praegu pension päris korralikult tõuseb, sest pensionid on indekseeritud. Paljulapselistel peredel peaks ka olukord paranema, sest olemas on see paljulapseliste toetus. Kehvemas seisus on ilmselt ikkagi need, kes näiteks üksinda oma last kasvatavad. Jah, toetused kasvasid, aga praeguse elukalliduse juures on kulud suured. Eriti kui laps käib koolis. Siis muidugi need inimesed, kellel ei ole tööd, või kui peres üks inimene on töötu. Töökoha omamine on väga oluline – siis läheb väga raskeks, kui ainult toetuste peale kukud.

Aga eks kohalikud omavalitsused tegelikult ju teavad üldjuhul neid, kellel on raske, ja nendega tuleb ka eraldi tegeleda. Võib-olla suuremates linnades on see keeruline sest inimesi on palju, aga väiksemates kohtades tegelikult teatakse, kellel on abi vaja. Nende aitamiseks on olemas klassikalised toetused, nagu eluasemetoetus ja toimetulekutoetus. Küsimus on vaid selles, et võib-olla võiksid need tõesti suuremad olla.

Kui inimestel on mingidki säästud, siis mida peaks nendega suure inflatsiooni tõttu tegema?

Kattel: Kellel võimalus, võiks seda mingil moel investeerida. Kinnisvara on olnud Eestis kindel koht, kuhu raha panna, sest selle hinnad on pidevalt tõusnud. Aktsiaturud on olnud väga kõikuvad, aga ikkagi tasuks vaadata indeksaktsiaid jm stabiilsemaid kohti, mille väärtus kokkuvõttes ikkagi tõuseb. Raha niisama hoida pole mõtet, sest inflatsiooni söödud väärtust ei saa me kunagi tagasi.

Eamets: Need, kellel on palju raha, ei hoia oma raha kindlasti lihtsalt arve peal. Nad on juba ammu investeerinud varadesse, mille väärtus koos inflatsiooniga kasvab. Tasub osta seda, mis läheb ajas kallimaks ja millega inflatsioon kaasas käib – maad, metsa ja kortereid. Samas ei käi väikeste säästudega inimestel korterihindadest praegu jõud üle, kui seda just ei osteta kuskile Ida-Virumaale.

Kas pensionifondist ja aktsiatest tuleks ka raha välja võtta inflatsiooni tõttu?

Kattel: Pole mõtet pensionifondist raha lihtsalt sularahaks välja võtta, kui pole plaanis seda kuhugi investeerida või selle eest nt korteriremonti teha. Pensionifondis asub raha siiski suhteliselt stabiilsetes vahendites. Vahepeal fondide ja aktsiate väärtus langes, kuid viimasel ajal on tõusnud ja paari aasta jooksul taastub see kindlasti.

Eamets: See sõltub inimesest, et mis ta teeb selle rahaga. Kui tal on vaja kohe päevapealt teha korteri sissemakse, siis ma loomulikult soovitan. Kui ta võtab selle välja ja paneb arve peale lihtsalt seisma, siis ei ole sel absoluutselt mingit mõtet. Kuigi me näeme, et ka pensionifondid praegu näitavad suhteliselt kehvi tulemusi ja aktsiaturgudel ei lähe hetkel väga hästi, ei tasu seda teha.

Kui palju räsib meie majandust tööjõupuudus? Hiljuti ütles riigikontrolli aruanne, et töötukoolitused ei anna piisavalt tulemusi. Mis selles vallas võiks ette võtta, et majandus kohaneks ja inimesed saaksid ka kohaneda?

Kattel: Nojah, eks see on meie väikse tööjõuturu probleem. Peale migratsiooni siin mõistlikku lahendust pole. Me võime ju koolitust ja ümberõpet inimestele pakkuda, aga meil on ikka puudu inimesi teenindajatest IT-spetsialistideni välja. IT-töötajad teenivad meil kõige rohkem raha ja ometi on nende valdkonnas puudu tuhandeid töökäsi. Uued töökäed tooks rohkem maksutulu ja aitaks omakorda investeerida senisest efektiivsemasse tööjõupoliitikasse. Me vajame nutikat migratsiooni.

Eamets: Hetkel on meil tööturul väga hea seis, aga see ei jää kindlasti niimoodi pikaks ajaks. Kui nüüd majandus hakkab jahtuma, siis tööturu olukord peaks ettevõtja jaoks lahedamaks minema, sest inimesed hakkavad liikuma. Sellise inflatsiooni tingimustes tavaliselt käib kaasas ka palganõudmiste kasv ehk siis palgakasv. Palgakasv on ka see aasta päris kõrge, seetõttu hakkavad mingid ettevõtted ennast sulgema ning siis hakkab jälle see tööjõu liikumine peale ja tööpuudus hakkab kasvama. Meil on ka (kõrg)haridus ja tervishoid alarahastatud. Kui palju peaksime SKT-st raha sinna juurde panema?

Väikeses riigis justkui näevad nende valdkondade kulutused suured välja, sest me peame väga erinevaid vajadusi katma. Tundub kallis, et meil on mitu ülikooli ja me õpetame Tartus ja Tallinnas sarnaseid õppekavasid. Me siis oleme üritanud kõrgharidust aastakümnete jooksul efektiivsemaks muuta. Samas ka kõrghariduses on konkurents töökohtade ja õppekavade vahel väga oluline. Seetõttu peksime just rohkem investeerida, et kõrgharidust elava ja jätkusuutlikuna hoida.

Kõrgharidusturg on globaalne turg, meile on kasulik kutsuda õppima välistudengeid. Praegu oleme selles maha jäänud. Tasulise kõrghariduse kaotamine ei olnud õige samm. Meil on vaja nii kodumaiseid kui ka välismaiseid tasulisi tudengeid, kes kõrgharidusse raha juurde toovad.

Ja eks tervishoid on oma olemuselt juba väga kulukas. Kui elanikkond vananeb, tuleb tervisemuresid üha juurde. Samas tuleb ajaga juurde ka üha enam lahendusi, mida nende murede lahendamiseks pakkuda. Need ravimid ja masinad on väga kallid. Siinkohal tuleb paika panna tasakaal era- ja riigimeditsiini vahel ning mõelda, kuidas süsteemi paindlikumaks muuta. Praegu on olukord, kus läbi riikliku haigekassa ei pruugi arstile pääseda, kuid kohe saab abi siis, kui ise maksad. See on naljakas ebaefektiivne süsteem. Riik võiks siis kasvõi eraarsti aja kinni maksta, kui inimene muidu arstile ei saa.
Mida pikemaks ravijärjekorrad muutuvad, seda pikem on kulu tulevikus.

Kui tervisehäda diagnoositaks õigel ajal ja inimene saab õigel ajal ravi, kulub raviks vähem raha. Meil oleks vaja nö reaalajas diagnostikat, et kus nõudlus tervishoiuteenuste järele on suur, sinna paneme ka raha juurde. Raha selleks tuleb tekitada ja selleks oleks siis jällegi maksusüsteem, aga miks mitte ka laenud, mille abil saaks tervisesüsteemi investeerida. Praegu meil seda pole. Niisiis, kui nädalavahetusel minna kuskile Pärnu haiglasse röntgenit tegema, siis seal personalil palju tööd ei ole. Samas Tallinnas patsiendid ootavad järjekorras.

Eamets: On ju ringelnud need numbrid siin, et kõrghariduse õpetamise poolt vaadates suurusjärgus 1,5% võiks olla see finantseerimine ja teaduse üheprotsendilises finantseerimises on isegi ju parteijuhid põhimõtteliselt kokku leppinud. Mingid sellised märgid on ilmselgelt maha pandud juba ja need oleks siis vaja ära täita lihtsalt.

Millised on energiakriisi positiivsed küljed? Kas see paneb inimesi vähem autoga sõitma ja eelistama jalgratast ning ühistransporti? Nii mõnigi kaevab ka linnas oma murulapi üles ja hakkab ise endale toitu kasvatama?

Kattel: No eks selleks tuleb siis ka võimalusi luua. Näiteks Saksamaal olid suvel eriti odavad rongipiletid. Kindlasti 10-15% inimestest muudab oma käitumist. Need, kes vähe autot kasutavad, lähevadki ehk ühistranspordi peale üle. Tallinnas on tasuta ühistransport, kuid ehk tuleks luua ka muud infrastruktuuri sinna ümber. Tartus aga läks olukord hoopis vastupidi. Kui sinna taheti teha Riia maanteele suvine rattarada, siis see linlaste vastuseisu tõttu volikogus toetust ei saanud. Selles mõttes on meil siiski kasutamata kriis, et kampaaniaid, mis kasvõi suvel suunaks inimesi rohkem rattaga või jala sõitma, on väga vähe. Kindlasti aga investeerivad inimesed paremasse ja säästlikumasse kodukütesse.

Eamets: Ma arvan, et linnas see on juba juhtunud. Valdav osa inimesi elab linnades ja mingeid muutusi on juba toimunud. Siin ju ajalehed kirjutavad, et näiteks rongid on puupüsti täis. Ikkagi inimesed üritavad kasutada neid lahendusi, aga kui sa elad maal ja oled sõltuvuses ühistranspordist, siis seal on see keerulisem – laste kooli või trenni viimise logistikaks tuleb ikkagi autot kasutada. Mingil määral suurtes linnades aga see kindlasti seda mõju avaldab.

Kui inimesel on võimalus omale ise toitu kasvatada, siis on väga mugav võtta oma kasvuhoonest või peenra pealt midagi. Aga peab olema aega ja võimalusi sellega tegeleda ja kõigil seda ei ole

Kui edukalt suudame meie jm Euroopa Venemaata toime tulla?

Kattel: Eesti majandus on Venemaast tegelikult pikka aega juba eraldatud. Suurem lahti murdumine toimus 1997. aasta kriisi ajal. Peale seda pole Venemaa osa olnud meile väga oluline meie majanduses ja energeetikas.

Euroopa energeetika aga muutub rohkem taastuvaks. Vene energiast öeldakse nüüd järgmise aasta-kahe jooksul lõplikult lahti. See peaks meie julgeolekut tõstma. Euroopa saab Venemaata hakkama küll. Põhiline on tähelepanu pöörata vaesuse ohjeldamisele, et inimesed ei peaks näljas ja külmas olema.

Eamets: Ma arvan, et Venemaa osakaal meie majanduses on juba kukkunud niigi väga madalale. Ainuke teema, kus me olime natuke Venemaast sõltuv, on gaas. Gaas moodustab kogu meie energiatarbimisest suhteliselt väikese osa. Aga seal, kus teda kasutatakse, on see põhiliselt Vene gaas. Kui see nüüd asendatakse muude allikatega, mille nimel siin praegu vaeva nähakse, siis ausalt öeldes ei sõltu me enam üleüldse Venemaast.

Meie sõltuvus oli enne suhteliselt väike, kui me suurt pilti vaatame, ja kui me gaasiga saame asenduse, siis vahet ei ole enam põhimõtteliselt.

Euroopa plaanis on praegu raske midagi ennustada, siin on liiga palju ebamäärasust – kaua sõda kestab, milliseks see talv kujuneb ja kas see toob endaga kaasa mingeid poliitilisi muutusi kusagil Saksamaal või mujal.