„Virtuaalne maailm tungib laste ellu juba enne, kui nad saavutavad loomulikuks arenguks vajaliku suhte reaalmaailmaga. Seejärel vaatame neid segaduses ja sõltuvuses lapsi ning nõuame neilt midagi, mida me ka ise ei tee – vähem ekraaniaega. Kuna meie sõnad ja teod lähevad lahku, siis laguneb vana kuulekuskultuur,“ ütles Eesti Lastevanemate Liidu juht ja Euroopa Lastevanemate Liidu asepresident Aivar Haller.
Halleri sõnul on haridussüsteem, kui oluline osa kultuurist, ühiskonna kujunemise ja arengu alus. „Piltlikult on see väga suur laev ning kultuuri säilimise ja arengu huvides tuleb selle laeva kurss ette paika seada vähemasti üheks põlvkonnaks ehk umbes 30-aastaks,“ lausus ta.
„Ma tean, et inimpõlv tundub paljudele üle mõistuse pikk aeg ja see on ka ilmselt põhjus, miks meie (põllu-, metsa- ja mere)kultuur täna nii hapras seisus on. See on ka põhjus, miks me maal väikekoole sulgeme ja õpetajale isikliku usaldusliku suhte loomise asemel arvutit õpetame. Seepärast ei oska ma täna öelda, kuhu meie hariduslaev pikemas plaanis tüürib.“
Halleri sõnul paistab lähim sadam olevat pigem PISA testi järgi seatud, sest selle jaoks on mõõteriistad olemas. „Kui aga mõtleme empaatia ning teistega arvestamise peale, siis seda ju mõõta ei saa,“ rääkis ta. „Järelikult on neid ka tavalisse mõõtkavasse raske paigutada. Ometi on OECD teadlased (kelle kolleegid tegelevad PISA testidega) juba kolm aastat tagasi selgelt välja öelnud, et aastaks 2030 kujuneb empaatia nii hariduse kui majanduse valdkonnas kõige olulisemaks oskuseks.“
Lihtsast erimeelsusest põrgulikuks konfliktiks
Haller ütles, et suurema empaatia ning teistega arvestamise vajaduse tingib plahvatuslikult kasvav sotsiaalne ja kultuuriline mitmekesisus. „Kui me ei õpi oma sisekõnet vaigistama, kuulama, tunnetama, analüüsima ja sünteesima, siis on meil pea võimatu teistsuguseid inimesi mõista,“ selgitas ta. „Kui me teisi ei mõista, siis ähvardab meie elu kujuneda üha suuremate konfliktide jadaks. Tänane maailm on ehe näide, kuidas me oma kesise sotsiaalse kompetentsiga võime lihtsa erimeelsuse põrgulikuks konfliktiks eskaleerida. Kui nüüd küsite, et kuhu meie haridus tüürib, siis võin vastu küsida, et kas meie enesetõhusus ja suhtlusoskus on piisav, et konfliktide eskaleeruvaid karisid vältida? Iga lugeja võib oma kogemusele tuginedes ise vastata ja siis valima minnes uuest teadmisest lähtuda.“
Halleri sõnul on ta külastanud 20 aasta jooksul pea kõiki Eesti koole. „Ma tunnen meie koolivõrgus suurt hulka suure südamega misjonäre – õpetajaid ja koolijuhte, kes teevad oma tööd suure sisemise põlemise ja jäägitu pühendumisega,“ rääkis ta. „Mida aasta edasi, seda murelikumaks muutuvad nende tublide inimeste näod. Ma tunnen ka paljusid sooja südamega tarku ametnikke ja mida aasta edasi, seda nõutumaks muutuvad nemadki. Mul on tunne, et me kõik koos, institutsioonina ehk haridussüsteemina loome midagi, mida mitte keegi meist ei taha. Meie nn uuendused kipuvad olema hektilised ja kiirustavad. Vajaduste kaardistamine ja uuenduse teostamine lähtuvad reeglina millestki mõõdetavast ja selle põhjal tehtud Exceli tabelist.“
Haller ütles, et paraku koosneb haridus palju enamast, kui mõõdetav. „Doris Kareva on ilusti öelnud, et armastust ei saa mõõta – armastus mõõdab meid, nagu uksepiit lapse kasvamist. Aeg on tunnistada mõõdetamatu maailma mõõtmatut mõju. See oleks tõeline haridusuuendus, mis aitaks süsteemi eneseteadlikkuse uuele tasemele,“ lausus ta.
Halleri sõnul on ta igal aastal paarile noorele õpetajale mentoriks. „Kui nad satuvad tööle väiksesse kooli, kus laste arv klassis on mõistlik ehk õpetajale jõukohane ning kolleegidel on mahti ja tahtmist neile igapäevaselt toeks olla, siis on nad ise ja nende õpilased jätkuvalt rõõmsad ja õpihimulised ka õppeaasta lõpus,“ rääkis ta. „Kui nad aga satuvad nn tavakooli, kus kolleegid juba aastaid üsna piiri peal ja üle jõu pingutavad ning õpilased neile tühja pilguga sekundeerivad, siis näen minagi esimese aasta lõpus õpetajaametist lahkujaid.“
Haller märkis, et Eestis lahkub koolist iga kolmas noor õpetaja peale esimest õppeaastat. „Ma tean, et need inimesed tulevad kunagi tagasi, sest nad on misjonärid,“ rääkis ta. „Aga nad peavad enne nägema, et süsteemis toimub põhimõtteline muutus. Täna läheb palju auru õpetajate palgast rääkimisele ja skeemidele, mis püüavad tõestada palga tõusu. Paraku räägitakse väga vähe sellest, milline on õpetaja tegelik koormus.
Müütiline 35 tundi nädalas ei sisalda isikliku suhte loomist ja hoidmist õpilaste ning nende vanematega, koolisündmuste ettevalmistamist, õppekäike ja täiendkoolitusi, rääkimata kollegiaalse tugisüsteemi loomisest ja hoidmisest. Kaasaegses ettevõtluses ei tuleks selline silmakirjalikkus kõne allagi.“
Lapsed vajavad õppimiseks rahu
Halleri sõnul on valdav hulk õpetajaid on rahumeelsed patrioodid. „Muidugi ei usu nad enam, et poliitikud oma lubadusi peavad, aga nad ei taha ka tüli üles kiskuda – neil on niigi raske,“ märkis ta. „Mulle tundub, et neid saabki rahaliselt lollitada sel põhjusel, et nad ei tee oma tööd raha pärast. Altruismi sellisel moel ära kasutamine on ilmekas näide meie allakäivast kultuurist. Tundub, et sisuline muutus selles kultuuris saab teoks siis, kui õpetajad enam vastu ei pea.“
„Oletame, et õpetajale õpetatakse, kuidas luua õpilase ja tema vanematega isiklikku usalduslikku suhet, et seeläbi avastada konkreetse lapse anded ja need vanematega koostöös võimeteks kujundada,“ rääkis Haller. „Sest need, võimeks kujundatud anded, on meie rahvuslik rikkus. Oletame, et selliste oskustega õpetaja tuleb kooli ja tema klassis saab valitsema Eesti kooli tavapärane reaalsus ehk selgelt suurem hulk lapsi, kui talle õpetajana võimetekohane on. Isegi, kui õpetajaõppes midagi sellist ilusat toimuks, siis oleks selle praktikasse rakendamine enam kui keeruline.“
Halleri sõnul vajavad lapsed õppimiseks eelkõige rahu. „See aitab neil keskenduda ja isendaga kontaktis olla,“ selgita ta. „Paraku oleme end ise määranud ekraanide lõksu ja normaliseerinud midagi üsna ebaloomulikku. Virtuaalne maailm tungib laste ellu juba enne, kui nad saavutavad loomulikuks arenguks vajaliku suhte reaalmaailmaga. Seejärel vaatame neid segaduses ja sõltuvuses lapsi ning nõuame neilt midagi, mida me ka ise ei tee – vähem ekraaniaega. Kuna meie sõnad ja teod lähevad lahku, siis laguneb vana kuulekuskultuur.“
Haller ütles, et kuna lapsevanemad on väga avatud ekraanitootjate agressiivsele müügijutule, siis tundub, et abi võiks olla elukogenud õpetajatest, kes on vanemate kõrval laste ja noorte elus kõige tähtsamad täiskasvanud. „Loodan väga, et meil, täiskasvanutel, on oidu juhatada noori inimesi nii, et neis saaks välja areneda sotsiaalne kompetents ja võimalikult suur elujõud. Soovin selleks meelekindlust meile kõigile, eesotsas õpetajatega,“ lausus ta.
Allikas Pealinn.ee
