„Vaesusega seotud probleemid on sel aastal hüppeliselt teravnenud. Inflatsioon ja energiakriisiga kasvanud sundkulutused eluasemele kahe kolmandiku võrra ning toidule viiendiku võrra lööb eriti rängalt vaesust kogevaid inimesi, sest neil on sundkulutuste osakaal kõrgem,“ rääkis EAPN (European Anti-Poverty Network) kaasamisstrateegia töögrupi liige, vaesuse uurija Mart-Peeter Erss.
Vaesuse süvenemisele on hoogu andnud Ukraina sõjast tingitud põgenikekriis, mille tõttu on toimetulekutoetuse saajate arv sel aastal kahekordistunud. COVID-i kriisi värsked mõjud pole veel möödunud ning laiemad kogu maailma majandusraskused peegelduvad just vaesemate inimeste palgel. „Tuleb jagada koormat ühiskonna nõrgemaid võimalikult palju säästes, et vaesust kogevate inimeste olukord ei muutuks talumatuks,“ rõhutas Erss, kelle koostatud vaesuse raport 2022 on abiks Euroopa Komisjonile vaesusevastaste poliitikate välja töötamisel.
Erssi sõnul on eriti kurb asjaolu, et vaesuse probleemid löövad valusalt eakate inimeste pihta, sest pensioniealiste hulgas on vaesuse osakaal Eestis üle 40 protsendi. „Pole aidanud ka pensionide ja teiste leevendusmeetmete, eriti just sotsiaalkaitsevahendite korrigeerimine. Inflatsiooni on kiirem ning toetuste ja pensionide tõstmine sörgib sellel liiga kaugel sabas. Kiire inflatsiooni ajal tuleks korrigeerida tihedamini kui üks kord aastas. Eriti halb praktika oli toimetulekutoetuse tõusu viibimine,“ tõdes ta.
Rekordiliselt suhteliselt vaeseid
Statistikaameti värskelt avaldatud andmete kohaselt elas 2021. aastal suhtelises vaesuses 22,8% ja absoluutses vaesuses 1,4% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2020. aastaga suurenes suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,2% ja vähenes absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,8%.
Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja Anet Müürsoo tõi välja, et eelmisel aastal oli Eestis suhteliselt vaeselt elavate inimeste hulk rekordiliselt kõrgel tasemel. „Kui tavaliselt kõigub suhteliselt vaeselt elavate inimeste arv 20 protsendi juures, siis möödunud aastal oli neid üle 300 000 inimese. Euroopa Liidu riikide hulgas on Eesti lausa viiendal kohal selle näitajaga. Meist rohkem suhteliselt vaeseid on Lätis, Leedus ja mõnes teises Ida-Euroopa riigis,“ märkis ta.
Märgata on suhteliselt vaeste tõus 65+ vanuses ning eriti üksi elavate inimeste seas. Neist elab suhtelises vaesuses ligikaudu 82 protsenti. Ka on neid üle 5 protsendi absoluutses vaesuses olevate elanike seas. „Meie pensionid ei jõua palkadele lihtsalt järgi,“ tõdes Müürsoo.
Samas piirkondade võrdluses elab kõige vähem suhteliselt vaeseid Harjumaal, kus see küündis 2021. aastal 18,1 protsendini. Aasta varem oli see 16,5 protsenti.
Tallinnas on suhtelise vaesuse määr 2021. aastal 19,7 protsenti. 2020. aastal aga piirdus see 17,7 protsendiga. Lisaks langes Tallinnas absoluutses vaesuses elavate inimeste arv 2020. aasta 2,5 protsendilt eelmise aasta 1,6 protsendini.
Vaesuse tuhat nägu
Erss tõi ka esile, millised on vaesuse eripalgelised näod. Palgavaesuse esimeseks näoks on, kui töötajad loobuvad soojast lõunast söögikohas ning söövad kodust kaasvõetut. Vähem kütmisega kodus tekivad niiskus ja hallitus, mis tekitavad terviseprobleeme. Eluasemeteenuse kättesaadavus suuremates linnades aga teeb üürituru „halliks ja pingeliseks“.
Samas suureneb bürokraatia sotsiaalabi taotlemisel. Hindamised on kohati väga pikad ja nörritavad abivajajaid. „Hindamine peab olema proportsionaalne ja arvestama menetlusökonoomia põhimõtteid.“
Vaesuse üheks näoks on ka suurenenud vajadus toiduabi järele. Nähtav on ka regionaalne ebavõrdsus ja ääremaastumine. Lisaks meditsiiniteenuste, eriarstiabi ja ravi järjekorrad, kättesaadavus ning arstkonna vananemine.
Häiretega vaesed noored
Raportis tõdetakse, et kuigi viimase kümnendi jooksul on oluliselt vähenenud absoluutne vaesus, on finantskriisi järel kasvanud suhtelise vaesuse määr. Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab teiste riikidega võrreldes ka väike sotsiaalkaitsekulude osatähtsus SKT-st. Näiteks oli 2019. aastal Eesti sotsiaalkaitsekulude osatähtsus 16,1 % SKT-st, EL-i keskmine oli 26,9%.
Eelmine majanduskriis kasvatas absoluutset vaesust, kuid alates 2013. aastast on absoluutne vaesus oluliselt vähenenud. Eriti kiire absoluutse vaesuse vähenemine toimus aastatel 2014-2016, kuhu jäid peretoetuste ja toimetulekupiiri olulised tõusud.
Käesoleval ajal on absoluutses vaesuses elav inimene suurima tõenäosusega tööealine nooremapoolne meesterahvas, töötu või ettevõtja. Osaliselt võib sellise koondportree puhul kahtlustada ka välismaal töötamist ja maksuoptimeerimise soovi. „Samas ei saa me välistada noorte katkenud haridusteid, psüühikahäireid, sõltuvushaiguseid, jm tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Silma torkab ka üksikvanemaga perede liikmete kõrgem absoluutse vaesuse määr.“
Toimetulekutoetuste tõus
Erilise vaate all on toimetulekutoetused, mis püsisid viimased kolm aastat muutumatuna ja seda tõsteti alles lisaeelarvega alates 2022. aasta II poolaastast. „Peame taunimisväärseks olukorda, et kiire hinnatõusu juures vaesust kogevate inimeste toetusmeetmed pidevalt hilinevad. Kuna toimetulekutoetusest elavad inimesed on kõige vaesemad, siis peaks eriti just selle toetuse suurendamine käima võimalikult väikese nihkega elukalliduse tõusu suhtes,“ öeldakse ülevaates.
Ka näitab toimetulekutoetuste hulk 2022. aasta jooksul olulist kasvutendentsi. Kui 2021. aasta esimese poolaasta jooksul maksti toimetulekutoetust 33 195 korral (toetust makstakse perele korra kuus) 8200 leibkonnale, siis 2022 I poolaastal 46 952 korral 16 507 leibkonnale. Kasv vastavalt 41% ja 101%.
Olulise osa toimetulekutoetuse saajate arvu tõusu annavad Ukraina sõjapõgenikud, kes enne töö leidmist mõnda aega toetustest on sunnitud elama, tõdetakse raportis. Samas tähendab toimetulekutoetusest elatumine ikka üsna äärmuslikku vaesust ning see statistika näitab „ühemõtteliselt vaesusega seotud probleemide suurenemist Eestis.“
Raskused üüriturul
Tallinnast ja Tartust teatakse raportis ka raskustest eluruumide üürimisel. Olukorda üürituturul on pingestanud Ukraina põgenike saabumine. Munitsipaaleluruumidest on endiselt suur puudus. Tallinnas märgitakse probleemina, et inimesed ja perekonnad elavad aastate kaupa ajutiseks majutuseks mõeldud sotsiaalmajutusüksustes. Tihti puudub neil ka enestel piisav motivatsioon vabalt turult üüritavasse korterisse edasi liikuda, sest üüri hind on väga kõrge, inimestel on ka varasemaid võlgu. See on eriti kurb, kui peres on lapsi, kes peavad kasvama sisuliselt ikkagi sotsiaalhoolekande asutuses.
Samas on positiivne, et kui mitte arvestada Ukraina põgenikke, siis sotsiaalmajutusüksuste ja varjupaigateenust vajavate inimeste arv on vähenenud. Paranenud on majandusnõustamise teenuste kättesaadavus, mis on abiks võlgnevustega seotud probleemide lahendamisel.
Mitmest allikast teatakse toiduabi vajaduse suurenemisest. Toiduabi saajate arv on kasvanud kolmandas kvartaliks 65%. Peamine roll toiduabi jagamisel on suuresti vabatahtlike abil töötaval Toidupangal, mis vahendab ka riigi ostetud toiduabi. Vajadus toiduabi järele oleks aga palju suurem.
