Eesti inimeste joogivees leidub võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega rohkem radioaktiivseid aineid, kuid teadlaste sõnul ei kujuta need tervisele märgatavat ohtu. Küll aga võiks anda see mõtteainet vee käitlemisega tegelevatele ettevõtetele.
Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloog Joonas Pärn selgitas, et põhjavee seisundist rääkides saab vaadelda eraldi nii keemilist kui ka koguselist seisundit. Keemiline tähendab vee kvaliteeti ja koguseline seda, kui palju põhjavett üldse on. “Vaadates, millises kliimavöötmes Eesti asub, siis koguseliselt on Eesti põhjavesi väga heas seisus, keemiline seis on valdavalt hinnatud heasse seisu,” sõnas Pärn.
Tartu Ülikooli kiirguskaitse teadur Siiri Salupere rääkis, et Eestis on eriline põhjaveekiht: tarvitame joogiks kambrium-vendi põhjavett, milles on päris palju looduslikult lahustunud raadiumi isotoope. Tegemist on looduslikult esinevate radioaktiivsete elementidega, mis muudavad ka põhjavee looduslikult radioaktiivseks. Kambrium-vendi põhjavett kasutatakse peamiselt Põhja-Eestis, eriti rannikupiirkondades.
Kuidas looduslik radioaktiivsus joogivees inimesi mõjutab, on Salupere sõnul raske uurida. Inimesed on alati elanud ioniseeriva kiirguse mõjuvallas ja pole kedagi, kes sellega suuremal või väiksemal määral kokku ei puutuks. “Küll aga on teadlaskonna seas tänapäeval valdavaks kujunenud arusaam, et ka madalad doosid suurendavad vähkkasvajate tekke tõenäosust,” sõnas teadur.
Pilku ei saa ka heita ajaloosse. Meie esivanemad ei puutunud radioaktiivse joogiveega kokku meiega samasugusel määral: nad ei osanud puurida nii sügavaid kaeve, kui tehakse seda praegu. Kambrium-vendi põhjavee kaevud Põhja-Eestis on valdavalt vähemalt 80 meetri sügavused, aga võivad ulatuda ka kuni 300 meetri sügavusele.
Olukorra ohjamiseks on Maailma Terviseorganisatsioon ja Euroopa Komisjon otsustanud ette anda taseme, kui suur võib olla joogivees olev radioaktiivsus. Kui kiirgusdoos on suurem kui 0,1 millisiivertit aastas, tuleks otsida võimalusi, kuidas radioaktiivsust põhjavees vähendada. Võrdlusena saaks umbes sama kiirgusdoosi kätte kaks korda rinnavähi sõeluuringus käies.
Nõnda tuleb läbi kaaluda, kas vee raadiumist puhastamisega seotud kulud ikka ületavad vähiriski vähenemisega saadavat tulu. Kui doos jääb alla 0,1 millisiiverti aastas, loetakse risk madalaks ja ilmtingimata ei pea hakkama veest radionukliide välja võtma. Kambirum-Vendi põhjavett kasutades jäävad saadavad kiirgusdoosid tihti vahemikku 0,3-0,5 millisiivertit aastas.
Salupere rääkis, et aasta jooksul saab keskmine inimene ioniseeriva kiirguse doosi kolm millisiivertit. Kõige suurem doosikomponent on Eestis elavate inimeste jaoks radoon, mida hingame sisse siseruumides. Eestis on sellest tuleva kiirgusdoosi suurus aastas umbes 2,1 millisiivertit.
Radioaktiivsus võib kasvada
Küll aga võib juhtuda, et loodusliku radioaktiivsuse tase põhjavees võib ajas kasvada. Salupere rääkis, et ühes viieaastases uuringus uuriti Viimsi poolsaarel asuvaid kaevusid. Sealt selgus, et mida rohkem vett kambrium-vendi kihist tarbiti, seda kõrgemaks läksid radioaktiivsuse näitajad. Samaaegselt kasvas ka kloriidide sisaldus ehk vesi muutus soolasemaks.
Geoloogid suutsid välja selgitada, et nii kloriid kui ka raadium tulid vette kristalses aluskorras leiduvatest lõhedest. Kui kristalse aluskorra peal olevat vett järjepanu kasutada, võib hakata põhjaveekihti imbuma selle lõhedesse kogunenud vesi, kus esineb radioaktiivseid elemente. “On võimalik, et tulevikus peame sellistele teemadele, nagu joogivee puhastamine radionukliinidest ja kloriididest, rohkem tähelepanu pöörama,” lausus Salupere.
Lahendus tekkinud olukorrale ei ole seegi, kui keelata sügavate kaevude puurimine, sest siis peavad inimesed mujalt vett saama. Põhjarannikul aga ei pruugi eriti palju variante olla. “Parem on ikkagi tarvitada seda vett, mis meil on,” sõnas Salupere.
Eestis on põhjavee seisundi hindamiseks moodustatud kokku 31 põhjaveekogumit. Aastal 2020 kogutud andmete põhjal on halvas seisundis neist Joonas Pärna sõnul kaheksa. Halva seisundi põhjuseid on mitmeid. Näiteks Ida-Virumaal on halvas seisundis põhjaveekogumid põlevkivi kaevanduste ümbruses. Selleks, et karjäärid ja kaevandused saaksid töötada, peavad olema mõned põhjaveekihid teatud ulatuses kuivad. Samuti mõjutab kaevandamistegevus põhjavee kvaliteeti.
Pandivere kõrgustikul ja selle ümbruses mõjutab põhjavett aga põllumajandusest lähtuv hajureostus ehk põllumajandustegevusega seotud toitained ja pestitsiidide jäägid halvendavad kohati põhjavee keemilist seisundit. “Seal piirkonnas on mitu aspekti kokku saanud. Ühelt poolt on nendes piirkondades viljakad mullad ja aktiivne põllumajandustegevus. Samas aga soodustab piirkonna geoloogiline ehitus vee imbumist maapinda,” sõnas Pärn.
Kliimamuutused võivad mõjutada
Kõige huvitavamaks nähtuseks peab Pärn seda, et keemiliselt kehvas seisus on ka mõned põhjaveekogumid, kus otseselt väga tugevat inimtegevuse survet ei ole täheldatud. Sealsed veekvaliteedi muutused võivad olla seotud kliimamuutustega.
Kui sügavatest põhjavee kogumitest ei toimu drastilist veevõtu suurenemist, pole Pärna sõnul kuigi võimalik , et loodusliku radioaktiivsuse tase lähitulevikus väga palju suureneb. Kui aga juhtub nõnda, et veevõtt suureneb ja radioaktiivsuse tase muutub kõrgemaks, siis hakatakse ilmselt sulgema mõningaid veehaardeid ja hakatakse rohkem kasutama maapinnalähedasemat põhjavett.
“Minu teada Ida-Virumaal on seda kohati juba tehtud. Seal ei ole probleem ainult loodusliku radioaktiivsusega, vaid kohati lähevad kloriidide sisaldused suureks ja põhjavee soolsus kasvab. Seepärast ongi mindud seda teed, et on hakatud tarbima maapinna lähedasemat põhjavett, kus sääraseid probleeme ei ole,” lausus ta.
Kokkuvõtlikult on Euroopas lood pigem hästi ja Siiri Salupere rõhutas, et paanikaks põhjust pole. Pigem on siin mõttekoht veekäitlejatele, kuidas nad kambrium-vendi põhjaveega tegelevad ja kas oleks võimalik kasutada tehnoloogiaid, mille abil radionukliidide sisaldust vees vähendada.
Normist suurema radioaktiivsete elementide sisaldusega põhjavett esineb lisaks Eestile veel näiteks Prantsusmaal, Portugalis ja Rootsis.
Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Critical Reviews in Environmental Science and Technology.
Alliaks. Err.ee
