26. veebruaril möödub aasta Eesti esimese koroonajuhtumi leidmisest. Senise põhjal anname Eestile tervikuna COVID-epideemiaga toimetuleku osas hindeks 3+.
Meie arvamus baseerub ennekõike just tervishoiu vaatel. Mõistagi mööname, et nii tavakodanikul kui ka ettevõtjal võivad olla meie omast erinevad vaated, sest kõiki meid on pandeemia puudutanud erineval moel ja vägagi erinevas mahus. Miks siis 3+?
Esmalt tuleb meil Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaatepunktist tõdeda, et ka meie ise oleksime saanud olla COVID-kriisiks paremini valmis, kuigi oleme aastaid panustanud haigla toimepidevusse ja valmistunud nii õppuste kui protsesside juhtimisega eri riskide realiseerumiseks.
Kui meil Regionaalhaiglas valmisid põhjalik riskianalüüs ja kriisiplaanid, siis üks plaan meil puudus – epideemiaalane. Epideemiariski tõenäosust hindasime pigem madalaks ning eeldasime, et sellega saavad hakkama need haiglad, kes on Eestis määratud nakkushaiglateks. Samas ei olnud ka riik massipandeemiaks ilmselgelt igal tasandil ja aspektis valmis, vaid oldigi valmisolekus osaliselt.
Esimene laine
Haiglate kontekstis saame tolleaegse valitsuse kevadistele kiiretele ja vajalikele otsustele, sh eriolukorra väljakuulutamisele, anda kõige kõrgema hinde.
Vaadates rahvusvahelist pilti, siis ilmselgelt need otsustused võimaldasid haiglatel valmistuda halvimaks, meie tervishoiutöötajatel ammutada vajalikku kogemust ja tarkust koroonaviiruse osas ning meil anda parimat ravi nii meie plaanilistele patsientidele kui ka COVID-patsientidele. Mõistlik oli ka valitsuse otsus kaasata meditsiinivaldkonna teadlased nõuandvaks organiks, mis tõstis kogukonna usaldust kriitiliste ja piiravate otsuste rakendamisel.
Tervishoiuvaldkond on aastaid teadnud, kui haprakesed on mõned riigiasutused. Oli ilmselge, et terviseamet sellise rahastuse ja ahtakese meeskonnaga ei jõuagi pandeemilist kriisi tervikuna ära juhtida ning muu hulgas tegelda isikukaitsevahendite teemaga.
Mõistlik otsus terviseametil oli kaasata hädaolukorra juhiks kriisihalduse võimekusega arst, meie kiirabikeskuse juhataja dr Arkadi Popov, keda rahvas kuulas ja usaldas. Kaks kriitilist teemat pandeemia juhtimisel, mis esimese laine foonil Eestis edu tõid, olid teaduspõhiste sisendite pidev kaasamine ning usalduse rajamine otsustajate ja rahva vahel.
Regionaalhaigla kõrgema etapi haiglana vastutab elanikkonna meditsiinilise turvalisuse eest. Seega oli enesestmõistetav, et andsime ka oma kogemustega töötajaid selleks, et soetada ülemaailmse kriisi ajal isikukaitsevahendeid mitte ainult meile endile, vaid ka üle-eestiliselt, hankides vajalikke maske, respiraatoreid, kitleid, kindaid. Nii nagu praegu räägitakse sellest, kuidas Euroopas napib merekonteinereid, oli esimese laine ajal tõsine katsumus leida transpordilennukit.
Kas me saime ka ebakvaliteetset kaupa? Jah, kuid enamik meile tarnitud isikukaitsevahenditest olid kvaliteetsed ning kasutame neid siiani.
Isikukaitsevahenditega seoses kerkis ka väga praktiline teema. Arvatakse tihtilugu, et kõik haiglatöötajad oskavad neid õigesti kasutada, kuid kevadel oli see ehk üks suuremaid üllatusi ja ülesandeid – õpetada ning meelde tuletada meie töötajatele, kuidas korrektselt oma käsi desinfitseerida, kuidas õigesti maski ja muid kaitsevahendeid kasutada ja kuidas need õigesti ka ära visata. See kõik andis olulise hoo sisse e-koolitustele. Patsientide jaoks tuli kaugvisiit, et jääda, olgu siis suhtlus arsti või õega korraldatud telefoni teel või videokõne kaudu.
Kas Eesti reageeris üle pandeemilise võimekuse tagamisel ja plaanilise ravi piiramisel? Vaadates ajas tagasi, siis jah, aga esimese laine teadmatuses ning Põhja-Itaalia katastroofi valguses oli maksimaalse valmiduse loomine ainuõige valik. Tunnustada tuleb tervishoiusüsteemi ka seoses asjaoluga, et plaaniline töö sai ligi 100% täidetud, vaatamata kõikidele pandeemiaga kaasnevatele proovikividele.
Teine laine
Sarnaselt Hispaania gripi teise lainega toimis esimene laine vaid hoiatusena ja teine laine on mitu korda raskem. Põhjusteks on ohutunde hajumine, COVID-väsimus ja riiklike piirangute laialdane eiramine, nagu näiteks kontaktsena isoleerumisest hoidumine, haigusnähtudega tööle ja kogukonda tulemine. Praegust epidemioloogilist olukorda arvestades ei ole meie vaates riiklikud piirangud olnud piisavad. Riigiülese pandeemiaga ei saa võidelda üksnes haiglaid võimestades.
Jah, Regionaalhaigla saaks ju teoorias oma kõik ligemale 1150 ravivoodit reserveerida COVID-patsientide jaoks. Praktikas on see siiski võimatu, sest üks COVID-patsient vajab sisuliselt kaks korda enam personali kui nn tavapatsient. Seda seepärast, et personal peab olema täielikus isikukaitsevarustuses, milles ei saa olla enam kui paar-kolm tundi järjest.
Teine ehk veelgi mõjusam põhjus on, et ega koroonaviiruse tõttu ole kuskile kadunud insuldid, infarktid, vähkkasvajad, põletused, traumad, veremürgistused ja muud haigused. Ka need patsiendid vajavad kõrgel tasemel arstiabi, just nagu COVID-patsiendid. Küsimus on pidevas tasakaalu leidmises.
Me tõesti täiesti mõistame, et reeglid piiravad iga inimese igapäevaelu ning toovad kahju ettevõtjatele. Samas võrdluses teiste Euroopa riikidega on teise laine algusest olnud meie piirangud väga leebed. Kui näiteks Saksamaal või Hollandis ei ole võimalik isegi juuksuri juurde pääseda, siis Eestis on olnud avatud teatrid, kinod, muuseumid, baarid, restoranid, spaad ja spordiklubid. Kogukonnas on raske hinnata avatud ühiskonna ja nakkusohu tasakaalu.
Haiglaravi vajavate koroonapatsientide arv oli nädalaid saavutanud platoo ning viimasel nädalal isegi näidanud teatavat kasvu. Ka platool olek ei ole mitte piirangute võit, vaid väga ilmne oht, et oleme õhukesel jääl. Lisapiirangud peavad tooma languse nakatunute ja haiglaravi vajavate patsientide osas. Ilmselgelt tähendab nii nakatunute arvu kasv kui ka nn platool püsimine ei midagi muud kui seda, et peame olemasolevaid piiranguid taluma pikema ajaperioodi jooksul.
Reisipiirangud ei üllata
Ka on oht täiendavateks piiranguteks kuni selleni, et näiteks olles Euroopas suurima nakatunute arvuga riik 100 000 elaniku kohta, piiratakse Eesti kodanike reisimist, olgu selleks, et puhata või olgu selleks, et teha äri. On oht, et Eesti isoleeritakse välisturistide ja äripartnerite poolt, kui adekvaatne nakkustõrje ei saa igaühe omaks. Sellele riskile tuleb mõelda nii riigil kui ka kõikidel kodanikel.
Kui isegi tasuta pakutav testimine ei ole Eesti kodanike hulgas soositud, siis pole põhjust imestada ka Soome riigi piirangute üle meie inimeste suunal. Ka vaktsineerimine peab olema igaühe vastutus riigi taasavamise eesmärgil. Tuletame meelde, et 70–80% rahvastikust peab olema vaktsineeritud, et riik saaks taas toimida avatud kujul.
Personali teema on suur õppetund nii haiglale kui ka riigile tervikuna. Peame olema kriisideks paremini valmis ning võimelised tegema kiirkoolitusi uutele õdedele ja hooldajatele. On ilmne, et väljaõpetamata inimesi me ei saa patsiendi juurde saata, see oleks vastutustundetu ja patsiendile ohtlik.
Kahe laine vahelisel ajal algatasime koolitusprogrammi Lääne-Tallinna Keskhaigla õdedele, et nad saaksid vajadusel võtta üle ka patsiente Regionaalhaiglast kui kõrgema etapi haiglast, kus ravitakse selliseid patsiente, kelle raviks võimekust teistes Eesti haiglates napib.
Veel kord tasub meelde tuletada, et ei ravi haiglaseinad, voodid, ravim ja meditsiinitehnoloogia, vaid ennekõike ravivad tervishoiutöötajad, kelle otsuste tegemises ning töö kvaliteedis on oluline osa kogemusel ja koolitusel. Sellisteks kriisiolukordadeks peaks riigis tervikuna olema plaan, kuidas ja kus koolitada kiirkorras meile uusi õdesid ja hooldajaid.
Murettekitavad on ka muutused avalikkuse hoiakutes. Oleme jõudnud suhtumises sinna, kus juba mitmed teised riigid on. Kui esimese laine ajal olid tervishoiutöötajad kangelased ja toetust meie tööle jagus, siis üha enam võib märgata, et nii see enam ei ole. Eriti sotsiaalmeedia kaudu oleme saanud justkui pahalase staatuse. Kas see tõesti on nii?
Alliakas: https://www.regionaalhaigla.ee
