Tallinna Sotsiaaltöökeskuse võlanõustaja Heete Simmi sõnul üllatab ikkagi veel ka võlanõustajaid, kes on ju kõike siin aastate jooksul näinud, see kui tõesti noor inimene tuleb ja hakates summasid kokku lööma – tulebki pea 90 000 eurot võlgu.
Lõhkilaenamine ehk üle jõu käivate laenude võtmine levib meil hirmuäratavalt kiiresti. Inimesi , kes oma laenukoormusega hakkama ei saa, on Eestis erinevate hinnangute põhjal ligi 100 tuhat. Täitemenetlusi on algatatud 70 000 inimese osas. Kahjuks ei oska hätta sattunud inimesed ka olukorrast välja pääseda ning reaalsus on see, et võimalusel võetakse uusi laene, et maksta olemasolevaid võlgu.
On see hinnatõus, tarbimishullus või miski muu, igatahes võlanõustajate juurde jõuab aina rohkem kahekümnendates eluaastates noori, kelle võlakoormad küündivad 40 kuni 90 tuhande euroni. Seda, kui palju on end lõhki laenanud inimesi üldse meie seas kokku, keegi ei tea. Paljud hätta sattunud võtavad järjepidevalt laene juurde, et maksta enda olemasolevaid laene trikitades isegi konservatiivsemaid pankasid.
Esimene laen võetakse vajaduse põhiselt
Terje Lääts mittetulundusühingust Võlanõustajad selgitas, et põhiliselt võetakse esimene laen millegi jaoks, mida on väga vaja. „Siis loodetakse, et tuleb see raha tagasi, aga tegelikult näiteks ei tulegi,“ lausus ta. “See tähendab seda, et siis tuleb võtta teine laen, et maksta esimese laenu osamakse. Siis tuleb uus kuu ja siis on juba vaja kahte kohta maksta. Ja hakkabki see lumepall niimoodi veerema.“
Ühel hetkel muidugi tekivad ka maksehäired, kuid enne veel jõuab see lumepall piisavalt kaua piisavalt suureks veereda. Kui võlgnikul on võlg ühes pangas, siis teine pank tänaste vahendite juures seda üles ei leia ja kui laenuküsija seda ise ka varjab, siis olenemata tema olemasolevast võlakoormast, saab ta sellest teisest pangast ikkagi uue laenu kenasti kätte.
Bigbank Eesti äriüksuse juhi Jonna Pechter ütles, et nemad näevad konto väljavõttelt, et klient on võtnud sularahas raha välja. “Me arvame, et ta kasutab lihtsalt sularaha igapäevasteks ostudeks, mida paljud kliendid tegelikult teevad,” lausus ta. „Tegelikkuses klient läheb ja viib selle raha teise panka oma kontole ja tasub sealt kohustusi.“
Siiski Eestis tegutsevate suuremate pankade puhul jääb laenude tagasimaksmisega raskustesse sattunud klientide arv alla ühe protsendi. Pigem suunduvad võlgades laenusoovijad vähem konservatiivsete finantsinstitutsioonide poole.
Terje Läätsi hinnangul on nende laenukontorite eesmärk ikkagi raha välja anda. “Isegi kui laenukontor näeb, et inimene ei suuda tagasi maksta, siis sellegi poolest tuleb ikkagi veel pakkumisi,” lausus ta.
Inimesed saavad liiga kergelt laenu
Heete Simmi sõnul vaatamata sellele, et eksisteerib vastutustundliku laenamise põhimõte ehk laenuandja ei tohiks anda nii palju, on näited täiesti olemas, et tegelikult inimesed saavad niivõrd suured laenud endale.
Lääts ütles, et võib-olla see ei huvitagi laenukontoreid. „Miks peakski nägema, peaasi, et ta võtab, maksab,” lausus ta. “Nad ise ütlevad, lollidelt tulebki raha ära võtta sellepärast, et on suured protsendid. Las töötavad ja muudkui maksavad.“
Mida kergemalt laenu anda, seda kõrgem on risk raha üldse mitte tagasi saada, sealjuures kahjumisse jäämist saab ennetada ikka kõrgete laenuintressidega.
Jonna Pechter tõdes, et mida kõrgem on intress, seda rohkem mahub portfelli ja kasumiaruandesse ära ka neid laene, mida ei suudeta tagasi maksta.
Täna elab Eestis ligikaudu 70 tuhat inimest, kes on laenudega nii hädas, et nende suhtes on algatatud täitemenetlus. Kuid see on vaid jäämäe tipp. Et maksuraskustes inimesed end veelgi rohkem lõhki ei laenaks, on päevakorda taas tõusnud üleriigilise positiivse krediidiregistri loomine, mis lisaks maksehäirete registrile annaks laenuandjale täiendava andmebaasi infoga, kui palju ja mis summas on laenutaotlejal jooksvaid maksekohustusi. Sellise registri olemasolul ei saa ka laenuandjad enam pugeda selle taha peitu, et nad ei olnud inimese varasematest võlgadest teadlikud.
Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ütles, et kui küsida inimese käest tänavalt, kas ta tahab sellist registrit, siis ilmselt esimese hooga on vastus ei.
„Kuna on tunne, et need andmed saavad kuidagi järsku avalikuks, järsku naabrimees näeb, kui palju mul laene või järelmaksu või liisinguid võetud,” lausus ta. “Küsimus ongi lõpuks, kuidas järelevalvet oleks kõige tõhusam teha. Meie näeme ette, et finantsinspektsioon oleks see peamine järelevalvaja, aga ka andmekaitse inspektsioon. Nende kahe organi koostöös võiks järelevalve olla päris tõhus ja neid hirme saaks seeläbi maandada.“
Registrile pääseb ligi üksnes laenuandja ja inimese enda loal ka võlanõustaja. Praeguse plaani kohaselt saab register valmis järgmise aasta esimeses pooles ning seaduslikku rakendumist võib oodata järgmise aasta teises pooles.
