Eesti koolilaste seni üsna magus ja maitsev toidulaud on pöördunud uude suunda, sest alates sellest õppeaastast kehtivad rangemad piirangud soola ja suhkru lisamisele. Küsimus, kas koolilapsed peavad nüüd leppima maitsetute lõunasöökidega, kerkib järjest teravamalt esile. Seda uuris ka “AK. Nädal”, külastades Ääsmäe kooli, kus reedeseks lõunasöögiks pakuti makarone kanaga – üht vähestest roogadest, mis viiendike Mirteli ja Britt Ida maitsemeelele tavaliselt sobib.
Tüdrukute sõnul on viimasel ajal maitsed siiski muutunud. Britt Ida ütleb, et makaronid on küll head, kuid soola on oluliselt vähem ning toidud maitsevad sageli lahjemalt. Mirtel lisab, et alles siis, kui nad soola juurde said, muutusid makaroniroog tõeliselt heaks. Klassides, kus varem õpetaja nõudmisel tuli kõiki toite vähemalt proovida, sellist kohustust enam ei ole. Nii söövadki lapsed vaid neil päevadel, kui menüüsse satub nende lemmikroog, ja ülejäänud päevadel piirdutakse leiva söömisega, mis tüdrukute sõnul saab sööklas kiiresti otsa.
Näljatunne ei kao aga kuhugi. Lapsed tunnistavad, et vahel leevendatakse seda tundides kaasasolevate nätsude või kommidega. Teistel päevadel aitavad lühikesed koolipäevad kiiremini koju sööma jõuda. Britt Ida ema, Eveliis Kund-Zujev, otsustas sügisel tütre kaebuste tõttu neli päeva koolitoitu ise proovida ja oli üllatunud: tema hinnangul olid toidud maitsvad ning kriitika tundus liialdatud. Üks erand küll oli – oasupp jäi nii koolis kui kodus tütre poolt puutumata.
Soolaga seotud muudatused tulenevad värskelt uuendatud koolitoidu nõuetest. Tervise Arengu Instituudi toitumisvaldkonna juht Janne Lauk selgitab, et varasema määruse ajal oli võimalik suhkruga täita suuri süsivesikuprotsente, mistõttu kasutati seda köögiviljade asemel liiga palju. Nüüd on reeglid oluliselt rangemad: lisatud soola kogus toidus ei tohi ületada pool grammi ning suhkrut võib olla ainult viis grammi. Eesmärk on vähendada liigset tarbimist, sest eestlased söövad keskmiselt kaks korda rohkem soola, kui tervisele hea oleks, ja maiustused ei jää samuti tahaplaanile.
Samas ei pea koolid üleöö uutest normidest rangelt kinni pidama – üleminekuperiood on aasta. Selle aja jooksul peaksid lapsed tasapisi harjuma uute maitsetega. Ent keeruliseks teeb olukorra seegi, et koolis pole enam lubatud soolatoose välja panna ning põlu alla sattusid ka salatikastmed ja majonees, mis sisaldavad rohkesti nii soola kui suhkrut. Koolikokkade arvamused aga lahknevad: osa leiab, et uued nõuded sunnivad valmistama maitsetut toitu, teised näevad selles võimalust pakkuda lastele puhtamaid maitseid ja tervislikumaid valikuid.
Endise presidendi peakokk Inga Paenurm rõhutab, et lapsevanemad ei pruugi tajuda, kui palju soola ja suhkrut lapsed juba igapäevaselt muust toidust saavad. Tema sõnul võiks igaüks kodus proovida kogused visuaalselt läbi mõelda – kui näha silmaga, kui palju päevas tarbitud sool tegelikult kaalub, võib suhtumine kiiresti muutuda. Samas ei usu ka TAI, et üksnes koolitoidu tervislikumaks muutmine paneks stopi laste ülekaalulisusele. Koolitoit ei ole võluvits, sest lapsed söövad suure osa oma toidust siiski kodus või väljaspool kooli.
Kokkadel on aga selge üks trend: tänapäeva lapsed ei soovi süüa sõmerat riisi, tatart ega kõvemat pastat. Kõik peab olema pehme ja kergesti söödav. Samal ajal kannavad vanemad endas mälestusi oma kooliajast, mil toit oli sageli kehv ning kui laps kaebleb, siis nõustutakse kiirelt – ilma uuele koolitoidule õiget võimalust andmata.
Eesti koolitoidus käib praegu suur ümberkujundamine ning nii lapsed kui vanemad on selle keskel. Kas uued maitsed kasvatavad tervema põlvkonna või tekitavad hoopis rohkem näljast nurinat, näitab aeg.
